Piri, pipiri, pipiri, piri piradinha!!!

Esimese nädala algus Vianas pani mind hetkeks arvama, et ma olen täitsa ullike, isegi süüa ei oska osta omale, kuid viiendal päeval jõudsin siis lõpuks supermercadosse (tõlge pole vist vajalik), et osta oma elu esimesed isiklikud maitseained. Täitsa mu enda oregano ja cayenne, throw your hands up in the air! Kuna siin on üsna külm majades, siis enne, kui mu külmaretseptorid tuimastumisprotsessiga alustasid, tahtsin ma suurest šokist vahetada oma köögi-kõrval-mitte-sunny-sidel asuv tuba päikesesoojusega köetava vastu. Siis aga mõistsin, et märksa suuremaks probleemiks on köök, kus väidetavalt iga õhtu hakkab toimuma pidu - nimelt on mu elukohaks Erasmus residence, ja cozinha (köök).. see on meie sotsiaalelukeskus. Tulin siis ühel õhtupoolikul koju ja uue toa võti asetses laual, suure rõõmuga tegin algust ümberkolimisega. Pakkisin kodinad kokku ja asusin koridori teise otsa. Viimaseid asju sinnaviies hakkas aga sisetunne aina kehvemaks ja kehvemaks minema.. kuigi mu ninasõõrmed olid raskesti blokeeritud tatibakterite poolt, jõudis veider märja mulla hais siiski mu haistmiselundini. Häirekellad hakkasid peas karjuma. 5 kuud võimaliku hallituse keskel??? Silm ei näinud midagi, isegi 4 silmaga ei õnnestunud tuvastada pehmet rõvedust. Kutsusin kohale Austria hallitusebrigaadi, tüdrukud märkasid lõpuks seinal hallivativanameest - byebye uus tuba, tere tulemast tagasi vana! Ruumis (tõlge soome keelest - laip) 201 oli väiksem vannituba, stink, feng-shuigi olevat kehvem, mistõttu praegu jumaldan oma köögikõrvalst toakest. Mõnel teisel ühikaasunikul on isegi sipelgad.. whaaaat!! Üha enam olen tänulik oma ideaalse toa eest, kuhu sisse läbi ukse kohal oleva klaasi paistab koridori lamp, mida mitte keegi mitte kunagi ei suvatse ära kustutada. See on teinud minust muuhulgas ka köögituledevalvuri.

Nädalavahetuse esimesel päeval võtsime 10-kesi ette tripi pooleteise tunnise bussisõidu kaugusel asuvasse Braga linna, mis on Portugali teiseks usupealinnaks. Selles suuruselt 3ndas linnas on 60% elanikest regulaarsed korranädalased kirikuskäijad. Meie kirju Soome-Austria-Saksa-Tšehhi seltskond sai tutvuda uue linna ja juba tuttava niiske vihmase ilmaga. Minu suureks ja ülimalt positiivseks üllatuseks on Primark laienenud nüüd ka minu uude koduriiki ja Portugali tüüptalvise ilma tõttu veetsime aega seaal!

Laupäeva õhtul oli Olxi Eesti Laulu debüüt ja tüdrukud tulid mu tuppa ja vaatasime ja awwitasime ja hoidsime pöialt!!! Ma olin niiiiiiiiii uhke, pidin lõhkema lausa, sest Oll oli kindlalt nende tõmbenumber, väike attentsioni nugis, my brothaaa from the same mothaaa.

Praegu toimuvad ka suured karnevalipidustused igalpool maailmas väljaaarvatud Eestis, or so it seems, sest ma ei teadnud üldse kui suur asi see on. Carnival weekend koos segunda-feira (esmaspäev) ja terça-feiraga (teisipäev) kestab kokku 5 päeva ja vanasti oli nädalas esimesed päevad holidayd, kuid nüüd masu tõttu ei saada seda enam endale lubada. Aga kui klassiruumid tühjad on, siis on see iseenesest mõistetav. Igas linnas toimub paraad, mõnes suuremalt, kui teises. Siinne paraad oli armas, väga suur polnud, kuid atmosfäär see-eest oli vapustav! Tänavatel lasti 3 põhilaulu, mida iga inimene vist teab, ja need olid repeadi peal - täpselt nagu ma oma lemmikuid harjunud kuulama olen! Ja mingi keiss on siin fallostega. Paraadil oli paar kostüümi, mille centerpieceks oli noxikuke. Hiina poodides on ka müügil tillilutid??? -veepüstolid??? Great fun :D
Siinsed Erasmuse guide-friendsid korraldasid meile väikse karnevali peoõhtukese Caminhas, mis asub Hispaania piiri ääres. Teisel pool jõge oli Hispaania! whhaaaat!! Ma arvasin, et poisid pullivad, aga olimegi nii palju põhja sõitnud. Ja nagu siinkandis tavaks, siis kiirustamise üle pead ei vaevata ja viimane puzzlelüli saabus randevuukohta ca tund peale kokkulepitud aega. Otseloomulikult olid kõigil seljas kostüümid ja we looked friggin awesome!! Erasmuse party king oli end väga sümboolselt preestriks maskeerinud, aasia naisuke, hiireke, maskides kaunitarid, pocahontas, paar piraati, arab moneyman ja mina- HARRY POTTER!!!! Algul olin omale koerakõrvad ostnud haha, kuid kui nägin hiina lojas (pood) luuda, siis hadisin ma epifany - mul on põhjus, miks mängida oma lemmiku raamatusarja peategelast ilma, et keegi mind imelikuks peaks. Noniii, luud oli olemas, mul oli vaja veel keepi ja võlukeppi. Keebiks ostsin pleedi, mis muuhulgas ka soojas hoiaks ja mu wandiks oli suuur suhkruvati pulgake. Juhuslikult sattusin ühte kodusisustuspoekesse, kus silmasin ideaalset peekrit oma kostüümi juurde. See oli parim osa kostüümist, sest sain kõik joogid oma tulipunasest goblet of fire´st juua! Ja täitsa juhuslikult olin just eelmisel päeval primarkist ostnud gryffindori T-särgi - perfect! Ja ma ausalt arvan, et sellest lõbusamat tegelast, keda kehastada, annab välja mõelda - vähemalt kehtib see tulihingelise hp fänni kohta. Ja see oli kõige lahedam pidu, kus ma olen eaaaales käinud!! Meie erasmuse inimesed on fantastilised, lahedad ja crazyfunid. Tänavatel oli siuke möll. Ühe ürituse orgunnija vinoteegis saime mekkida erinevaid veine (mina, kui suur veinisõber, rüvetasin seda tegevust oma 7upiga, mis muutis veini väga meeldivaks). Hiljem veel tantsulka mingis ülipisikeses klubis, kui seda üldse nii nimetada saab. Sain ka praktiseerida hommikul õpitud portugeelseid(mida sõna??xd) lauseid turvamehega. Alustuseks "ma ei räägi portugali keelt" ja lõpetuseks "mis su nimi on? minu nimi on melissa". :D:D Ühesõnaga see pidu oli SUPERFUN, nii fun et mul õnnestus oma kostüüm peaaegu täielikult ära kaotada. Keep, kepp, luud - dissapperio.

Portugallased tervitavad teineteist musidega mõlemale põsele. See on minu jaoks niiiiiii veider. Alati kui pidu on siin residences ja keegi uus juurde tuleb, läheb max musitamiseks lahti. Kõik käiakse läbi, keegi ei jää ilma. Oh jeerum ;D

Homme algab 2 euri kino kuu.. bring it on, rainy days!
Ma armun iga päevaga üha enam ja enam sellesse riiki, linna, inimestesse, toitudesse. Adoro!

Desculpe, mas eu não falo portugues

Olá! Taaselustan oma väikse kirjanurgakese, et talletada oma senise elu põnevaima aasta sündmused lisaks enda mälestustele ka internetiavarustesse. Seda saab kunagi tore meenutada olema. Niisiis järsku avastasin end pakkimas viimaseid asju enne lendu, südagi üks hetk paha, mul õnnestus vist Tartus meistrikate ajal külmetada, sest eikusagilt tuli meeletu nohu ja palavikupoisike. Lttle did I know, et see lennates põrgupiinasid valmistama hakkab. Esimese lennu lõpus, kui laskumine algas, läks üks kõrvakestest nii lukku, et kõrvalreisijad arvasid ilmselt, et ma tunnen kabuhirmu maandumise pärast. Valu oli nii vastik ja paraku tõmblemine ja palumine, et see lõpeks, ei aidanud. Maal olles oli tiptop, lukus, aga valu ei teinud. Kõrva sees olevad kanalid olevat nagu pardivile - ühtepidi lasevad õhku läbi, aga teistpidi mitte. Nii siis rõhkude vahe ei tasakaalustu, kuna nohu tekitab mingeid lisaprobleemikesi, tulemuseks meeletu valu. Teine lend oli aga juba hoopis teine ooper, kõrv läks veel rohkem lukku ja tegi veel rohkem valu.
Jõudsin siis lõpuks kohale oma kauaarmastatud Portugali, öö veetsin jäises hotellis Portos ja hommikul tulin oma linnakesse Viana do Castelosse. See on ilus ülikoolilinnake Põhja-Portugalis, Atlandi ookeani ääres. Talved seetõttu jahedamad, kui lõunas, aga see-eest pehmemad, kui sisemandril. Elan esialgu Erasmuse ühikas, mis on ühtlasi ka lasteaed.. all väiksed, üleval suured lapsed. Ja praegu on siin külmmmmm! Toas naljalt jopet seljast võtta ei taha. Õues võib ilus päikseline ilm olla, aga tuba on freeezinghh. Paar trikikest on, millest üks on kummist soojakott- oojaaa mu parim sõber.

Täna liitusin Portuguese intensive language coursega, kus võtsime täna läbi toitlustussüsteemi koolis, mis on weird as fuuk, ja mida kõike seal leida võib - ehk siis paljüüü toitude nimesid. Õppejõud on ülilahe naine, kes ise elab Portos ja ütles, et võib meid sõidutada, kui meil tahtmine tuleb nädalalõpp seal veeta. Ta rääkis, kus on parim padario, kust saame oi kui palju head ja paremat bakerymaailmast. Läksimegi siis peale kooli sealt läbi ja proovisime ära bodas de Berlim, mis on nagu moosipall aga sisemus on moosi asemel täidetud migni kreemja-pudingulaadsusega, mis kokku moodustavad (nagu Akselile öelda meeldib) sex on a plate´i. Jõudsime sinna tick enne 5 ja neid imepallikesi tol hetkel polnud. Küsides saime vastuseks, et kell 5 tulevad ja soovitame mitte poest välja minna, sest järjekord tuleb pikk. Jepp.. enne meid olid veel 2 kutti. Nad võtsid pooled pallid omale, hea et meilegi jagus. Ja järjekord- oli täitsa olemas.

Aga väike näide sellest, kui pisike on maailm. Kui algul majja jõudsin ja oma kodinatega all registratuuris olin, nägi üks tüdruk mu reketeid ja küsis selle kohta. Tuli välja, et ta ise ka 10 aastat mänginud. Mõtlesime siis, et äkki õnnestub midagi siin korraldada. Hiljem sattusin austerlaste ja sakslaste punti ja ei tundnud kohe seda sulkatüdrukut äragi. Aga ta küsis mu buddylt Caldas da Rainha kohta, kus me Portugueset mängima lähme, ja ma küsisin hiljem, et miks ta just selle linna kohta küsis. Vastuseks sain, et ta läheb sinna oma õde vaatama, kes võistleb samal võistlusel. First we were stuck in a blender and now we´re saving lives...whaaaat??? - what? JA mis kõige tähtsam - mu uued sõbrad on Austriast. Ring any bells already? Conchita Wurst? EUROVISION PARTYYYY. PS! kuulan just Mari - kolm päeva tagasi, and i luvvvv it. Oliver on ausalt võlufaktor, sest I like kõik lookesed, kus ta kitra keevitab.


Paar tähelepanekut mu uue riigi kohta
Tekikotte vist ei kasutada. Nii ühikas kui ühes hotellis, kus öökese külmununa magasin, oli teki all lina ja peal duvet. Vsjo.
Inglise keelt kõneleva portugallase aktsent kõlab just nagu vene aktsent. Mu erasmus-buddy Luis räägib inglise keelt täpselt nagu Andrei haha, isegi näeb veidi tema moodi välja..
Parema padja, kui ühikas anti, saab €2,15 väljakäies suures Continente poes :D
Portugallased teretavad koguuuaeg ja on nii viisakad. Isegi ei vaata otsa ja vahel möödakõndides kuuled ikka juba tuttavat bom diat.

Mina ja mu sinine kuumutar lõpetame, teeme sokivahetuse ja siis minipeole gluweini jooma (pean uurima kuidas seda kirjutada) :D

Forever and ever, you stay in my heart

Suvel viilisin bloggimisest ikka päris korralikult. Olin liiga ametis nautimisega, sest suvi 2013 oli vaieldamatult kõige sündmusterohkem, põnevam, lõbusam ja top 21's saab ta esikoha :)

 

 Ühel toredal juulikuunädalal olime Anjaga treenerid Kilingi-Nõmmel sulkalaagris, kus meie hoole all olid niii supermegaülilahedad lapsed!!

 

mu ja anja ukse eest leidis viimasel päeval igast toredaid leiutisi

 Augustikuuke oli väga trennirohke, miski, millest eelmine aasta praktika tõttu puudust jäin tundma.Ühel nädalavahetusel oli mul valida kolme ürituse vahel, millest ka 2 oleks hõlmanud endas sportimist- valikus oli Antsu iga-aastane spordi/olengu-laagrike, võistlus Valgas/Valkas ning mu onupoja Kristjani ja ta kallima Anna pulm. Niiväga oleks tahtnud kolmes kohas korraga olla, aga valikuks langes ilma igasuguse kahtlusetagi laulatus!

Tseremoonia kirikus oli nii südamlik ja ilus!! Sealt edasi suundusime Laitsesse, kuhu pidime kähkukähku kimama, sest poistel oli vaja pillid üles panna ja soundchecki teha enne, kui pulmarong kohale jõuab. Muusika oli veel eriti märkimisväärselt fantastiline ja polegi muud võimalust, kui sellised muusikud kohal on :)

Muidu ühel päeval, kui perega maal olime, helistas Kristjan issile ja uuris kas nad Olxiga oleks nõus pulmapeol  esmakordselt kolmekesi koos üles astuma. Mazurtšakidest saksofonist, trummar ja kitarrist koos ühel laval ja esitama pruudile Tina Turneri "Simply The Besti". Polnud mingit küsimustki vastuses- ilmselge jaa! Ja mina läksin ka muidugi pöördesse.. oooo võtke mind ka bändi, ma mängin tamburiini. Issi noogutas ja jaatas ja oli jumala nõus, kuid hiljem selgus, et ta niisama trollis. Ütles, et see ikka tõsine värk ja ma ei saa sinna lollitama tulla ja vastutusrikas värk. Mu solvumine ei jäänud väljanäitamata ja lõpuks issil läks süda härdaks ja ütles, et olgu, õpetab mind :D:D Kui siis ükspäev kodus tamburiini välja otsisin, ei saanud ma küll aru, mida seal niiväga õpetada on. Rütmitaju kas on või ei ole.. as simple as that :D Aga okei, ma tegelt matsin selle mõtte maha küll, pole vaja minna lavale muusikute ette häbistama end :D:D
Kui siis see hetk peol lähenema hakkas, et pruudile pühenduslugu esitada, siis tuli issi ja ütles mulle nii muuseas, et "Vilgats kutsub su ka lavale". EEEEE MIDAAAA. Süda puperdas, veri pumpas, käed värisesid.. ma polnud üldse valmis selleks. Aga Katuga käisime kuulasime Youtubest laulu üle ja ehkki ma kartsin, oli oorusärevus suur! Siis aga minu paanitsemise tulemusel hakkasin arvama, et issi tegi nalja ja ei kutsuta mind kusagile. Aga siiiiis kutsus Kaire lavale peigmehe Kristjani ja peale issi trummidetagant kostunud sosinat, hõikus ka minu nimi pulmalistele. OSSA PAGAN:D Ülilahe kogemus oli, siuke smail oli näkku kleebitud ja selliste muusikutega ühel laval olla, sõnuseletamatu!! Ma tegin seal tamburiinitamisest paar hetkelist pausi ka, sest tundsin, et panin just räiget kala, aga tegelikult püsisin vist koguaeg rütmis. Veidi hakkas kahju klahvimängijast, kelle kõrva ääres ma tinistasin :D Aga nüüd sai hoopiski öelda, et laval oli koos 4 Mazurtšaki (ja see ei oma tähtsust, et ei saa öelda, et kõik muusikud)(ma loodan) :D
Ja lõpuks jõudis kätte ka koogisöömisaeg. Kooke oli tervelt 12(!!) ja kõik olid meie family reciepe Napoleoni koogid, mis olid kõik tädi Ly tehtud. whoa!!! Armsaim mõte :)

September algas kooliga, vahepeal väike poolmaratonike ja sulgpallihooaja kuulutas avatuks Li-ningi esimene etapp. 21 km jooks oli väga mõnus, ilm oli super ja tunne oli hea, viimased 3 km tundusid küll pigem nagu veel lisa kümps otsa :D Tondiraba uues hallis oli ka megamõnus mängida, kui välja arvata väga paks õhk + võrgud, mida hoidsid pingul trossid???? Võistluse esimene pool, kus Lauraga oma 1. seedi ei suutnud realiseerida, oli, ütleme, et aksepteeritav. Õhtul mängitud segapaarid aga kulgesid üllatuslikult vist tervele saalirahvale - underdogidena näpsasime Karliga kirkaima medali :) See oli üks magusaimatest (kui mitte kõige) võitudest üldse.

 

I'm on top of the world

Ühel päeval oli Eesti maja ukse peal plakat, et 9.juulil kell 22.30 koguneme all ja meisterdame valmis Eesti harlem shake video!!!! OOJAAA ma olin hüperekstaasis jeeeeee :D

HARLEM SHAKE Team Estonia

Üks asi, mida me ei teadnud, oli see kui big deal on universiaadil pinnide (ehk siis rinnamärgid) vahetamine. Kaasani peol, kust ma läbi hüppasin, mainiti küll seda, aga selle tähtsus jäi õhku hõljuma mu jaoks. Ja kuna Eesti delegatsioonile ei jagatud pinikesi ja ise me neid samuti ei hankinud, siis põhilause, mis siiamaani mu kõrvu kriibib, oli "sorry, we dont have any pins". Õõ juba tulidki judinad peale :D Kõik käisid ringi, kaelakaardipaela peal rivis erinevate riikide märgikesed, ja vahetasid neid omavahel. Eesti märgid olid vist väga tahetud, kuna need olid nii haruldased. Kuid meie võimetus vahetada märke muutiski iga märgi, mis me saime, väga specialiks. Iga märgikesega kaasneb mingi nunnu storyke :)

Arutasime Liisiga igast keelt väänavaid lausekesi ja Liis demonstreeris uhkelt sellist lauset: anna õlu üle Ülo õe Elo õla. No me käisime siis ringi küla peal ja pidevalt harjutasime seda :D Ja kui kellelegi sellega esineda saime, siis olid reaktsioonid nii lahedad. See on isegi eestlasele raske lause kokku veerida.

Kogu universiaadi vältel oli võimalik Heart Houses oma südant kontrollimas käia. Seal tehti EKG ja ultraheliuuring ning tulemused sai pärast nii kihvti mälupulga peale. Minul õnnestus saada naissoost arsti vastuvõtule.. :D

 

 Ja linnaekskursioonil külastasime mošeed kus pidime end mammideks riietama ja nahka ei saanud teha..

I don't ever wanna leave this town

UNIVERSIAAD

Ma ei oskagi kusagilt alustada.. kõige õigem vast alustada enne algust. Kui hakkasin ajama neid asju, et olla üks tuhandetest sportlastest Universiaadil, ei olnud mul õrnematki aimu, kuhu sisse end mässin. Seepärast suhtusin sellessse üsnagi ükskõikselt.. näiteks passi läksin tegema üks päev enne passinumbri esitamise tähtaega. Thank god, et kõik laabus!!

Jõudsime universiaadikülla päev enne sulgpalli team eventi algust. Kuna sulgpall algas juba päev enne ametlikku avamist, siis olime ühed esimesed, kes saabusid. Lendasime kohale Liisi, Roni, Steni ja jalkapliksidega. Siis oli külas väga rahulik, rahvas alles kogunes ja me saime vaikselt osa kasvavast madnessist. Hommikul oli vaja ju väikest kõhutäidet, seega suundusime dining halli, mis asetses 5s telgis, mahutas 3500 näljast ja söögivaliku poolest oli kõike muud, kui kesine! Isegi McDonaldsi kiusatused olid meile vabalt kättesaadavad ja häbitundeta mainin ära, et muffinistusime, kuid ei burxistunud. Välja sealt toitu viia ei tohtinud, aga samuti ei tohtinud külla siseneda ka oma toiduga. Küla sissepääsudes olid turvaväravad, kus kotid lasti kotisisutuvastamsiemasinaist läbi. Tegelikult õnnestus mul ükskord kogemata üks veepudel külla sisse smuugeldada muhhahahaa.
Enne võistlustulle astumist oli tarvis saaliga tutvuda ja see lõppes meie jaoks sügava masendustundega. Ümberringi olid nii fantastilised mängijad ja siis meie kolksutame kesk-ja-TV courtil (sest sinna saime me omale trenniaja). Lisaks sellele saabus Sten poole trenni pealt uudistega, et meie esimesed vastased järgneval hommikul on ei keegi muu, kui Hiina koondis. Tahtsime ruttu sealt masendusepesast ära saada ja nii, kui jõudsime küla territooriumile, oli tuju jälle hea ja ootusärevus võistluste osas kasvamas :)

Ma pikalt mängudest ei kirjuta, aga muidugi pean ära mainima oma suure hirmu mängida tiimi eest naisüksikut. Ma pole isegi EMV-l üksinda väljakule astunud ja nüüd siis sain enda kanda selle raske kohustuse. Esimene mäng Hiina päiksekese (SUN Y) vastu oli paras šokk, värin käes muutus selle aja jooksul juba koduseks. Kuid kui oli aeg naispaari Liisiga mängida, siis oli tunne MEGA ja mäng sujus ka, if i may say so, nii hästi kui võimalik. Kui üksikmängus armastas pall mu löökide tagajärjel lennata väljakupiiridest väljapoole, siis paarismängus püsis ta kaunilt ja kenasti vajalikke joonte vahel. Järgmisel päeval Austraalia vastu mängides, olin ma ülilähedal tiimile 1 võidupunkti toomisest. Esimese geimi võitsin, teises juhtisin intervallile minnes 4 punktiga, kuid siis kadus stabiilsus ja võhm ja lõppkokkuvõttes ka see vajalik võidupunkt.
Individuaalturniiri eel õnnestus mul trennis kannilihas (õigemini keskmine tuharalihas) ära tõmmata/ välja venitada (andestage mu ebaprofessionaalsus sel alal). See probleemike sai peaaegu likvideeritud, kuid mäng ei sujunud ikka, sest taaskord pidin madistama üksikmängus piiridega. See mäng ameeriklase vastu oli veel ERITI halb.. kui palli suutsin piiride vahele lüüa oli päris kena, aga paraku juhtusin tegema liialt palju lihtvigu. Naispaari pidime mängima jällleee hiina tüdrukute vastu. Punktiskoor jäi küll nutune, aga mäng see-eest oli vägagi rahuldav. Pall püsis pikalt mängus ja truud kaasaelajad judopoisid hõiskasid üle saali meile rõõmsalt iga saadud punkti üle!! Vot see oli komöödia :D:D

 

 Aga sulgpall oli vaid üks osa sellest trallist. Kõige õnnelikum olin/olen ma võimaluse üle suhelda nii vingete inimestega nagu seal olid. Külas tekkis tõesti suur ühtekuuluvustunne. Puhuda juttu peaaegu iga vastutulevaga.. i miss that.
Avatseremoonia oli ka muidugi märkimist väärt üritus!! Kõigepealt toimetati meid riikide tähestikulises järjekorras Kazan Arena platsile ja kuna Eesti on eesotsas, oli meil palju aega, et käia ringi ja uuristada. Läksime Liisi ja Andrega rändama tähestiku tagumisse otsa ja tegime seal kõvasti pilte igasuguste karvaliste ja sulelistega. Mehhiklased sombreerodega, araablased pikas valges rüüs, hindud ametlikes ülikondades, hiinlased punaste ruuduliste püksadega jaa nii edasiii. Ja lõpuks oligi aeg marssida 45 000 pealtvaataja ees ja teha ring peale suurele staadionile. Võin selle kohta öelda vaid ühte - unbelievable! Rahvas kriiskas ja plaksutas ja me lehvitasime sinimustvalge lipuga ja see adrekalaks ja ekstaas, mis sellest tuli, on kirjeldamatu. Show oli ka väga suursugune. Eriti puges mulle hinge osa, kus paluti inimestel öelda 15 sekundi jooksul midagi maailmale. Need soovid, mis sealt kuuldavale tulid, olid kõik nii lihtsad ja elementaarsed, kuid sellises settingus, sellise rahvamassi keskel, tungisid vägagi tugevalt südamesse. Võttis nii mõnelgi tüdrukul meie seast pisara voolama :) Loomulikult tuleb ära mainida ka president Vladimir Putin, kes oma täies hiilguses meie ette astus ja Üliõpilasmängud avatuks kuulutas.

 

 

 

 

 

Viimastel päevadel otsisime Liisiga särgivahetusohvreid. Käisime külavaheteedel sõitva bussiga kruiisimas ja scoutimas ilusaid särke. Me olime juba peaaegu looobumas, kuid siis lähenes üks Kanada naine ise meile ja kiitis meie kollaseid Estonia särke taevani. Saimegi temaga "kaubale" ja olime ühe punase pluusi võrra rikkamad. Aga sellega asi ei piirdunud. 50% meie Uruguay sõpradest oli nõus vahetama pluskasid, kuid teine pool oli veidi kõhklevam. See kaup jäi katki, aga asemele tuli miski huvitavam. Lõpuks vahetasime oma lillad S suuruses Yonexi särgid XXL Jaapani omade vastu. Pean ikka ära mainima ka, et minu valduses on Olümpiamängude odaviske 10. koha omaniku pluus :D Tekib küsimus, mida teevad XXL odaviskajad poisid meie pisikeste särgikestega? Riputavad seinale oli nendepoolne vastus :)

Nüüdseks tõmban otsad kokku, aga kindlasti kirjutan veel miskit sellest üritusest, sest ühe postitusega ei saa kokku võtta kõike seda, mis ma sealt sain!!! :)