I just wanna be there where you are

Nüüd on siis koolike täies hoos mu päevi täitmas. Kuna see on polütehniline instituut, siis on kohalkäimine - miski mis on minu jaoks alati raske olnud - kohustuslik. Aga siinsed ained on praegu mu jaoks kõik nii põnevad. Joonistamine, mida ma veidike veel pelgan, kuid alguses oli hirm suurem. Iga kord on miski täiesti uus teema, uued tehnikad - see on nagu hiina keel, aga vaikselt hakkan hiina keele kõlaga juba harjuma (ehk siis joonistamisega). Professora käib ikka aeg-ajalt kontrollimas, kas ma naudin :D Viimased 3 tundi tegelesime portreede joonistamisega, kohe alguses ikka suur pauk, see polnud enam hiina keel, vaid raketiteadus.. Aga teise portree meisterdamine kulges juba palju valutumalt. Liitusin ka sama kursuse projektiga, mille lõpptulemusena valmib igal grupil veinikork ja korgitser ja maikuus toimub suur üritus, kus nende esitlus ja hindamine läbi viiakse. 

Learning agreementiga on aga igavene jamajunn. Muudatused LA´s pidid olema mu ülikooli saadetud juba 2 nädalat tagasi, kuid siinsed ei allkirjastanud veel mu originaalset agreementigi. Nüüd ma käin ja ajan taga oma kursuse koordinaatorit, kes saadab mind koguaeg uute inimeste juurde ja on üldse üks sägklmerioh. Teisalt jällegi, ise ma lisasin oma õppekavasse aineid igast erinevast paigast kust vähegi võimalik. Toitumise aine on hoopis teises kooliski. Mis teha noh :D 

Kool asub ka üsna kaugel, jalgsi 20-25 minutit ja teine kool asub teises suunas 15 minutit. Sellel ja paljudel teistel põhjustel soetasin omale kõige lahedama ratta, mida tahta saaksin. Värviks - otseloomulikult lilla! Ja lenksu kaunistab korvike, mida veel tahta? Kella. Ideaalse rattakella leidsin Madriidist, millest kirjutan lähemalt järgmises postituses. Nüüd on mul korralik hipsteri baik. Aa, juba ununes, et selle kuu aja jooksul, mil olen seda kaunitari mööda linna sõidutanud, on ta vaid poole ajast sõidukõlblik olnud. Mul õnnestus esikumm vastu kõnniteeäärt tössikuks sõita. Nüüd koos erakordselt abivalmi Luisi abiga parandasime rattakummi ära ja keevitasin ratta tagasi ratta külge :D Nii ootan tagasi lilla ratsu selga hüppamist!

Kuna elan parasjagu riigis, kus kummardatakse jalgpalli ja kõike sellega seonduvat, siis pidime ka Champions League mängu ära nägema. Omavahel kohutsid FC Porto ja FC Basel. Saime läbi Pedro fännipiletid + transpordi 22 euri eest.. Kuna fännibussike startis Ponte de Limast, siis saime näha ära ka selle armsa külakese, mis on 20 min kaugusel Vianast ja on Portugali vanim küla. Nad ei tahagi linna õigusi taotleda, sest ei taha kaotada seda ajaloolist staatust, mida parasjagu hoiavad. Käisime ühes kohakeses söömas, kus mõtlesin proovida kaheksajala-võileiba. See nägi tegelt ülihea välja, värviline, aga söömiseks ta nii kutsuv välja ei näinud. Maitset tal polnudki tegelt, ei midagi meeldivat ega ka ebameelivat, kuid süüakse ka silmadega, ja mu silmad ei nautinud lilla jala hammaste vahel krõmpsutamist. Mul oli tegelikult üldsegi magusaisu, aga nad ei pakkunud midagi sweettoothidele. Pakkusid hoopis, et ma ütleks, mida ma tahan ja nad lippaksid kõrvaltänaval asuvasse pagarisse.. uskumatu!!! :) 

Aga jalkamäng oli veel üks uudne kogemus. Portugali suuruselt teine staadion mahutab ca 51k fännihakatist, meie mängu ajal rahvast üle ääre päris ei pressinud, kuid mass oli tohutu! See oli lausa mu esimene jalkamäng üldse. Portugallased jumaldavad oma jalgpalli meeletult ja mul oli nii naljakas seda emotsionaalsust kõrvalt vaadata. Meie kohal üleval oli Baseli fännipunt ja nende poolteist tundi möödus järjepidevalt cheerides ja lauldes - neid oli nii vinge vaadata. Meie asusime Porto fännitsoonis ja sealsed kutid viskasid keskmist sõrme ülemiste ridade poole, vilistasid ja ikka näitasid viha üles.. hah! Minu ees istus veel üks vanem naine, kes koguaeg vaatas vihaselt Baseli kaasaelajate poole ja lehvitas oma Porto lippu just nende poole iga kord kui poisid värava lõid.. mida muuseas oli mängus 4, vaeste basellaste 0 vastu. Fännide juubeldamine värava korral oli ägee! Loodetavasti õnnestub veel mõnele mängule end sokutada.

Võõrustasin oma kullakallist Niinut ja vahetult enne ta jõudmist, ei suutnud ära oodata millal ta jõuab! Nii hea oli eesti keeles rääkida ja  tähtsaid eluküsimusi arutada hihi. Esimese asjana viisin ta bola de Berlimi proovima ja, nagu Akselilegi, ei meeldinud see talle eriti. midaaaa! Nautisime ookeani ääres sumo de laranja naturali (värske apelsinimahl), ronisime üles Santa Luziasse ja imetlesime päikeseloojangut, millele järgnes armsa kartulisalati meisterdamine erasmuse rahvale! FYI, peale väljaskäimist ründasid salatipotti justkui metsloomad :D Sel korral Eventoses suutsime end viiekesi katusele lukustada, sest ülevalt sai lifti kutsuda vaid võtmega, mida meil polnud, ka polnud meil kellelgi telefoni ega jakke. Meie õnneks oli hoone kavandanud arhitekt meiesuguste ullikeste peale mõelnud ja paigaldanud vetsutrepi kohale katuseakna, kust märganud poisid lõpuks eneseteadmata meid päästma tulid. Kogesin teistkordselt seda veidrat klubisüsteemi, mis siin põhjamaalaste ajusid segadusse ajab. Klubisse sisenedes saad paberist kaardi, mille kaotamisel trahv 75 euri. Jooke ostes saad templi iga joogi eest ja vahetult enne klubist lahkumist, maksad arve ja saad välja. Selles konkreetses klubis oli sissepääs 5 euri, millega kaasned 10 jooki. 10?!!! Maa-alust tahavad tutvustada meile või? Ja see mõte, et kaarti kaotada ei tohi, ajab pea hulluks.

Viimased päevad veetsime Niinaga Portos ja see oli niii naljakas ja rumal, kuidas me üldse ei uurinud midagi, kuhu, kus, kuidas jne. Peatusime ühes Marriotti hotellidest, sest Ninz sai meile sooduka ja see hotell asus täpselt jalkastaadioni kõrval, seega eemal kesklinnast. Me olie reaalselt paar tunnikest segaduses, kas peaksime Ninnu kohvri ära viima või ei, nõnda siis reisisime mööda Portot kohvriga. Lõpuks oli see kõhtukrambistavalt naljakas, kuidas Nin kohvrit järele vedama pidi xd. Kokkusattumused teevad alati päeva põnevaks ja mitte-nii-väikses Portos õnnestus meil kokku põrgata algul Lisaga ja hiljem Anikaga, kes olid samuti oma sõpradega linna külastamas! Portos olime imelises jõeäärses Ribeiras, kus kohv oli hea, kuid teenindus aeglasem, kui jalaraskustega kaheksajalg :) Ja siis reisisime maksimaalse ringiga oma hotelli. Üldsegi tiirutasime jube palju ringi seal. Kahju muidugi, et eeltööd ei teinud, sest Portos on palju vingust, mida näha. Enam seda viga ei tee! Nüüd aga lõputiitrid, sest mu peps on kirjutamisest juba tuimunud. (???)

  

Santa Luzias

Teine surfitund oli 78x vingem, kui esimene. Olin end nägemisvõimeliseks teinud, seda ehk veidi silmatervise arvelt, kuid when you gotta go you gotta go. Saime ise oma lauad, sain shortboardiga kohe harjutama hakata. Longboardi ja shortboardi põhiline erinevus on kiiruses- long on chillim, pikkade sõitude jaoks ja lihtsam alguses püstitõusmise ja lainete püüdmise harjutamiseks. Short on seega rohkem high performance, rohkem wobblym ja nõuab head tasakaalu. Mu peamiseks probziks oligi, et ma ei olnud täiesti tasakaalus, kui lainet püüdsin, mille tõttu nina sukeldus pidevalt vee alla. Aga lainete püüdmine sujus üsna hästi, samuti ka püstisaamine. Lõpu poole hakkas aga pardaarvuti vaikselt kinni kiiluma. Pidev tagasi lainetesse jooksmine ja külm vesi väsitas aju ja lõpus oli juba raske keskenduda. See läheb aina vingemaks ja vingemaks!!

Meie sweet ride taustal pre-surfing selfie :D

Kuna Luis tegeleb veinidega ja töötab winerys, oli tal idee läbi viia wine-tasting. Seda mitte ainult meie lõbuks, vaid et endale ka datat koguda, missuguseid veine noored eelistavad. Olime päevas kokku leppinud, veinidki residence´ toimetanud, kuid peale surfamist olid pooled attendijad nii laibad, et ürituse pidi edasi lükkama. Ma algul mõtlesin, et ma niisama istun rahvaga, et ei proovi veine, kuna nao gosto, siis hakkasin aga mõtlema, et ei meeldi, aga HAKKAB MEELDIMA. Olen veinimaal ja I will learn to love wines :D Järgmine päev käisime oma lemmikus armsas restokeses söömas, kus serveeriti meile taaskord imelist kala! Peale seda oli kokkulepitud istumine Eventoses ja mõtlesime, et südaööl naaseme residence´ ja teeme wine tastingu ning jätkame klubipidustustega. Eventos on jazziliku atmosfääriga baar, mida juhib ülitore mehike Carlos, kes on ühtlasi ka bartender ja üleüldse upkeeper. Seal istudes tuli Luisil mõte küsida Carlose käest, kas ehk võiksime maitsmise sealsamas läbi viia. Kas Eestis kujutaks keegi sellis asja ette.. no way. Carlos aga vastas, et baar pole avatud nii kaua, et jõuaks teha, et mõni teine päev. Uuuh. Aga kuna mul oli minek turnale ja vahetult enne seda ei tahtnud liialt veinidega lõbutseda, siis läksin seda Luisile ütlema, kui nad parasjagu arutasid. Selle peale Carlos vastas, et OK, you can do it now :) waapppaaaaduduudu, KUI toredad inimesed siin on. Me läksime tõime mu toas hoiul olevad 9 pudelit veini ära. Kui alkoholi külmkapis hoida, siis hommikuti koristajatädid konfiskeerivad need, sest siin pole alko joomine lubatud. Lubage naerda. 3 Somerbyga ma pidin juba hüvasti ütlema 4ks kuuks, sest lahkudes saab väidetavalt erandatud joogipoolise tagasi, eks näis. Tagasi baari naastes laulsime sel aastal sünnipäevata olevale (29 Feb) Luisile mitmekeelse õnnesoovilaulu ja alustasime. Nii lahe oli teada saada veinide kohta. Proovisime rohelisi ja valgeid veine ja ühte punast. Ja ma suutsin neid ilma 7upita juua :) Asi edeneb. Õhtu edenedes sain proovida nüüd mu vaieldamatuks lemmikuks saanud pastel de nata shoti.. KUI HEA!

 Vihmasel, kuid siiski kaunil, päeval lendas seitsme maa ja mere tagant kohale mu prints valges lennukis. Akseliga mööda linna ringi seigelda on by far üheks mu lemmiktegevuseks. Kuigi olen siin juba kuu aega olnud, on avastamist siiski küllaga. Üles Santa Luzia juurde viivad trepid, mille vallutamise võtsime esmakordselt ette üheskoos. Kui poolel teel oli võimalik väheke vaadet nautida, siis täitsa tipus pesitses suur udukogu, mis vähendas vaatevälja praktiliselt olematuseni.

Vianas veetsime 3 päeva. Härra kokkas mulle head ja paremat vahel hommikuks, vahel õhtuks, ja mul tekkis painav tahtmine ise ka kokata osata. Kättevõtmise asi.. nüüd võtangi kätte selle tegelikult ju lihtsa protsessi. Korra külastasime neljakesi ka sulkasaali. See oli katastroofiline. Päevi kestnud vihmasadu oli põhjustanud põrandale kiilasjää.. okei tegelt kondensatsiooniveekihi, ja paari kiirema sammu sooritusel jooksis elu silme eest läbi, küll kadus ka pall seintesse ära. Aga saal on saal, peab olema tänulik selle eest mis on! Enne Portuguese Internationali oli äärmiselt meeldiv ka sulest palliga trenni teha. Kolmapäeva hommikul startisimegi Caldas da Rainha poole. Bussisõit 3 vahepeatusega kestis ~7 tundi, aga selle aja sees saime jalge all tunda Portot, ülikoolilinna Coimbrat ja Leiriat, võttes igas neist head ja paremat söögisnäkipoolist. Caldas on üsna pisike linnake, kus baari leidmiseks peab kesklinnas juhiseid küsima. See oli mu esimeseks rahvusvaheliseks Europe circuiti turniiriks väljaspool kodumaad ja ega miskit suurüllatust korda ei saatnud seal, mängud olid okeid ja emotsioon jäi igatahes hea..kotti lisasin ühe vahva mänguvõidu. Üllatusena tuli maailma suurim prahmakas ühe kohaliku pukikohtuniku poolt, kes oma ülipädeva punktimärkimisega suutis 23-23 viigiseisu ekslikult määrata geimivõiduks kaasmaalasest mängijale. Kui Akseli oma üksikuringi mängis, siis esimese intervalli ajal pööras ta asjakasti ümber ja graatsiliselt võttis sel istet. Kohtunik aga kasutas võimu ja keelas selle trikitamise. Kui Akseli siis ülejäänud aja minutist väljakul ringi jalutas, ei suutnud kohtunik aga itsitamist lõpetada :D:D

Muuhulgas sai loomulikult ka kulinaarset taevalikkust kogetud. Raske oli leida restorani, kus õhtustada, kuid komistasime ülimalt kihvti resto Casa Antero otsa, kus hinnad olid nagu ikka, kuid toit oli väga peen ja ütleks kõrgemast klassist. Teenindajapoisiga olid väiksed suhtlemisraskused, tänu millele saime 2 eelrooga- ooouu kui head need kaks seenevärgendust olid!!!!!

Veerandfinaalipäeval võtsime meie aga suuna tõusva trendituristilinna Lissaboni poole. Kuna pühapäeval oli vaja tagasi kodudesse naaseda, otsustasime makeda most of it ja kolisime oma kodinatega Corinthia hotelli, mida kaunistab 5 tärnikest. Minu, kui tavakodaniku, jaoks oli see maine paradiis. King size bed oli hoopis extra fat kings sized bed - selle laius ületas minu pikkuse, ja ma pole just keskmise asiaadi mõõtu. Ja igalpool pesitsevast hallitusest polnud halli haisugi! Ilm seal oli ideaalne linna avastamiseks. Päike soojendas, kuid ei kütnud. Ülitore vallet-mees juhatas meid fozi (riverside) suunas, kuhu pimeduse saabudes kohale jõudsime. Vahepeatuseks oli mu valgete pükste kastmine apelsinimahlaga jällegi ühes kihvtis restos. Irooniliseks tegi juhtumi see, et olime enne just naljatanud, et ma õhtul võtan punast veini, sest I like to live on the edge oma valge kostüümikesega. buuu. Viimasel päeval Lisboas saime mõnutsedes mekkida hotelli rikkaliku hommikubuffeed ja meie natuke vale ajastusega skills of voyage tõttu, mis põhjustas mu Viana bussist mahajäämise, ka ajanappuses nauditud õhtusöögi buffeed. Kokkuvõteks- what a lovely week!!

We hit turbulence

Portugal on Euroopa surfikeskuseks paljude surfirandade ja parimate lainetega. Kui on võimalus proovida midagi, mida oma tavaelukeskkonnas võimalik teha pole, siis kuidas ma saakski nii rumal olla ja ära öelda?? Let´s go! Treener on ülimuhe sell, kes oli meiega karnevali peol, nii et asjaajamine oli ka lihtne. Nõnda siis ajasime pundi surfihuvilisi kokku ja ootasime värisedes esimest tundi. Kõige suuremaks mureks oli ca 12 kraadine jääkülm vesi, kuhu terve mõistuse juures eluilmaski tunnikeseks siblima ei roniks. Kõik kinnitasid, et wetsuitiga on tiptop, vaid kätel ja jalgadel on külm. Raske uskuda. Alustasime muidugi soojendusega ja seejärel õppisime pop-upimist ehk püstitõusmise tehnikat liiva peal. Ma pidin oma prillid maha jätma ,ja läätsekandmisvõimetu nagu ma olen, tegi see minust ühe pimeda surfisõbra. Tasakaal on kohe 78 korda halvem, kui muffigi ei näe, kuid sellegi eest õnnestus laual püsti saada. Mingi suur ime see pole, sest igaüks saab esimesel korral püsti. Harjutasime loomulikult madalas vees, treener algul tasakaalustas lauda, järgmised korrad lükkas hoo sisse ja saime ise proovida. Üksinda veel lainepüüdmist ei proovinud, see on see raske osa. Aga millised olid emotsioonid? SEE OLI VÕIMAS!! Atlandi ookeanis, soolases külmas vees, tuulise ja pilvise ilmaga, prooovides lainel püsti püsida. Ilmad pole siin alati ilusad, aga kui ajaliselt sobib ja ilma vähegi on, siis võib meid rannast leida! Käed olid lõpuks jäätunud ja riiete vahetamine oli sama kiire, kui tigude teeületus. Aga tunne oli fantastiline. Siin on üldse veespordialad väga populaarsed- spordihuvilise paradiis!!

Räägime veel natuke sellest imelisusest nimega Bola de Berlim, mis olevat siin Vianas parim terve riigi peale. Kõige maitsvam on see Natario-nimelises pastelarias, mida on aga linnas 2 ja portuguese õppejõult saime juhised kumb neist pakub seda õiget. Polegi julgenud teist proovida. Igakord, kui esimene amps bolat võtta, lööb silm särama ja häälepaelad väljutavad imelikke gruntimishääli, mis on kontrollimatud. See õige bola de berlim lihtsalt kutsub need esile.

Käisin ka ülikooli kõrval asuvas koolis rääkimas sealse sulgpallitreeneriga. Ta oli ülihappy võõrustada oma trennis uut sulgpallurit, ütles ka, et võtaks teisi erasmuseidki kaasa. Kõik on tasuta, pallide kohta küsisin, vastuseks samuti, et tasuta. Veidi hiljem aga kerkis õhku küsimus, mille peale koheselt ei tulnudki.. SULE- VÕI NAILONPALLID?? oh jeezz. Esmaspäeval oli siis esimene trennike. 2-l päeval nädalas on sel ajal lastetrennid ehk teadsin, et mul sparringut see päev ei ole. Christinaga saame käia koos väljakul toimetamas, kuid sel päeval oli tal kool. Tegin liikumist, imitatsioone jnejne ja siis pakkus treener, et võib ette mängida. Aga ta ei osanud üldse :´D See oli katastroooof - nailonpallikesed jäid õhku seisma, ettemängimisest polnud aru saada, kuhu see pall nüüd tulemagi peaks. Ja siis täitus saal lastega. Ja ma teadsin, et aitab sellest naljanumbrist, ma pigem lõbutsen natuke noorte sulkahuvilistega. Küsisin, kas võin neile paari asja näidata ja juba kutsusid treenerid lapsed kokku ja tutvustasid mind. Üritasin nendega oma pea olematus portugali keeles kõneleda, kuid seekord jäi oskus natuke liiga puudulikuks. Kuid lapsed olid niii pöördes ja see oli  muusika mu kõrvadele. Mult küsiti kust ma pärit olen, ütlesin [eštonia], see järel mis linnast, ütlesin Tallinn. Mille peale üks poiss aaaaa italia xd. Kui lõpus treenerid ütlesid lastele, et öelge nüüd aitäh, siis üks poiss ütles merci beaucoup, pidas vist mind prantslaseks :) Mu enda trennist ei tulnud suurt midagi välja, kuid lõbus oli sellegipoolest! Viana pole just kõige parem linn, kus sulgpalli praktiseerida. Vedas, et siin üldse mingi väljakukasutamisvõimalus on, sest palle ma siit ei saa ja reketi keelestamisest võin vaid unistada. Lähimad korralikud tingimused mängimiseks on Portos või Bragas, mis on ca pooleteise tunni kaugusel. Kuid kindlasti hakkan seal käima- väike plaanike juba peas haudumas. Õnneks tuleb varstii Akseli siia ja siis saame enne Portugueset mind vähe shapeuppida. Among other things pean ka popuppimist enne järgmist surfitundi harjutama.

These amazing people!!!

Piri, pipiri, pipiri, piri piradinha!!!

Esimese nädala algus Vianas pani mind hetkeks arvama, et ma olen täitsa ullike, isegi süüa ei oska osta omale, kuid viiendal päeval jõudsin siis lõpuks supermercadosse (tõlge pole vist vajalik), et osta oma elu esimesed isiklikud maitseained. Täitsa mu enda oregano ja cayenne, throw your hands up in the air! Kuna siin on üsna külm majades, siis enne, kui mu külmaretseptorid tuimastumisprotsessiga alustasid, tahtsin ma suurest šokist vahetada oma köögi-kõrval-mitte-sunny-sidel asuv tuba päikesesoojusega köetava vastu. Siis aga mõistsin, et märksa suuremaks probleemiks on köök, kus väidetavalt iga õhtu hakkab toimuma pidu - nimelt on mu elukohaks Erasmus residence, ja cozinha (köök).. see on meie sotsiaalelukeskus. Tulin siis ühel õhtupoolikul koju ja uue toa võti asetses laual, suure rõõmuga tegin algust ümberkolimisega. Pakkisin kodinad kokku ja asusin koridori teise otsa. Viimaseid asju sinnaviies hakkas aga sisetunne aina kehvemaks ja kehvemaks minema.. kuigi mu ninasõõrmed olid raskesti blokeeritud tatibakterite poolt, jõudis veider märja mulla hais siiski mu haistmiselundini. Häirekellad hakkasid peas karjuma. 5 kuud võimaliku hallituse keskel??? Silm ei näinud midagi, isegi 4 silmaga ei õnnestunud tuvastada pehmet rõvedust. Kutsusin kohale Austria hallitusebrigaadi, tüdrukud märkasid lõpuks seinal hallivativanameest - byebye uus tuba, tere tulemast tagasi vana! Ruumis (tõlge soome keelest - laip) 201 oli väiksem vannituba, stink, feng-shuigi olevat kehvem, mistõttu praegu jumaldan oma köögikõrvalst toakest. Mõnel teisel ühikaasunikul on isegi sipelgad.. whaaaat!! Üha enam olen tänulik oma ideaalse toa eest, kuhu sisse läbi ukse kohal oleva klaasi paistab koridori lamp, mida mitte keegi mitte kunagi ei suvatse ära kustutada. See on teinud minust muuhulgas ka köögituledevalvuri.

Nädalavahetuse esimesel päeval võtsime 10-kesi ette tripi pooleteise tunnise bussisõidu kaugusel asuvasse Braga linna, mis on Portugali teiseks usupealinnaks. Selles suuruselt 3ndas linnas on 60% elanikest regulaarsed korranädalased kirikuskäijad. Meie kirju Soome-Austria-Saksa-Tšehhi seltskond sai tutvuda uue linna ja juba tuttava niiske vihmase ilmaga. Minu suureks ja ülimalt positiivseks üllatuseks on Primark laienenud nüüd ka minu uude koduriiki ja Portugali tüüptalvise ilma tõttu veetsime aega seaal!

Laupäeva õhtul oli Olxi Eesti Laulu debüüt ja tüdrukud tulid mu tuppa ja vaatasime ja awwitasime ja hoidsime pöialt!!! Ma olin niiiiiiiiii uhke, pidin lõhkema lausa, sest Oll oli kindlalt nende tõmbenumber, väike attentsioni nugis, my brothaaa from the same mothaaa.

Praegu toimuvad ka suured karnevalipidustused igalpool maailmas väljaaarvatud Eestis, or so it seems, sest ma ei teadnud üldse kui suur asi see on. Carnival weekend koos segunda-feira (esmaspäev) ja terça-feiraga (teisipäev) kestab kokku 5 päeva ja vanasti oli nädalas esimesed päevad holidayd, kuid nüüd masu tõttu ei saada seda enam endale lubada. Aga kui klassiruumid tühjad on, siis on see iseenesest mõistetav. Igas linnas toimub paraad, mõnes suuremalt, kui teises. Siinne paraad oli armas, väga suur polnud, kuid atmosfäär see-eest oli vapustav! Tänavatel lasti 3 põhilaulu, mida iga inimene vist teab, ja need olid repeadi peal - täpselt nagu ma oma lemmikuid harjunud kuulama olen! Ja mingi keiss on siin fallostega. Paraadil oli paar kostüümi, mille centerpieceks oli noxikuke. Hiina poodides on ka müügil tillilutid??? -veepüstolid??? Great fun :D
Siinsed Erasmuse guide-friendsid korraldasid meile väikse karnevali peoõhtukese Caminhas, mis asub Hispaania piiri ääres. Teisel pool jõge oli Hispaania! whhaaaat!! Ma arvasin, et poisid pullivad, aga olimegi nii palju põhja sõitnud. Ja nagu siinkandis tavaks, siis kiirustamise üle pead ei vaevata ja viimane puzzlelüli saabus randevuukohta ca tund peale kokkulepitud aega. Otseloomulikult olid kõigil seljas kostüümid ja we looked friggin awesome!! Erasmuse party king oli end väga sümboolselt preestriks maskeerinud, aasia naisuke, hiireke, maskides kaunitarid, pocahontas, paar piraati, arab moneyman ja mina- HARRY POTTER!!!! Algul olin omale koerakõrvad ostnud haha, kuid kui nägin hiina lojas (pood) luuda, siis hadisin ma epifany - mul on põhjus, miks mängida oma lemmiku raamatusarja peategelast ilma, et keegi mind imelikuks peaks. Noniii, luud oli olemas, mul oli vaja veel keepi ja võlukeppi. Keebiks ostsin pleedi, mis muuhulgas ka soojas hoiaks ja mu wandiks oli suuur suhkruvati pulgake. Juhuslikult sattusin ühte kodusisustuspoekesse, kus silmasin ideaalset peekrit oma kostüümi juurde. See oli parim osa kostüümist, sest sain kõik joogid oma tulipunasest goblet of fire´st juua! Ja täitsa juhuslikult olin just eelmisel päeval primarkist ostnud gryffindori T-särgi - perfect! Ja ma ausalt arvan, et sellest lõbusamat tegelast, keda kehastada, annab välja mõelda - vähemalt kehtib see tulihingelise hp fänni kohta. Ja see oli kõige lahedam pidu, kus ma olen eaaaales käinud!! Meie erasmuse inimesed on fantastilised, lahedad ja crazyfunid. Tänavatel oli siuke möll. Ühe ürituse orgunnija vinoteegis saime mekkida erinevaid veine (mina, kui suur veinisõber, rüvetasin seda tegevust oma 7upiga, mis muutis veini väga meeldivaks). Hiljem veel tantsulka mingis ülipisikeses klubis, kui seda üldse nii nimetada saab. Sain ka praktiseerida hommikul õpitud portugeelseid(mida sõna??xd) lauseid turvamehega. Alustuseks "ma ei räägi portugali keelt" ja lõpetuseks "mis su nimi on? minu nimi on melissa". :D:D Ühesõnaga see pidu oli SUPERFUN, nii fun et mul õnnestus oma kostüüm peaaegu täielikult ära kaotada. Keep, kepp, luud - dissapperio.

Portugallased tervitavad teineteist musidega mõlemale põsele. See on minu jaoks niiiiiii veider. Alati kui pidu on siin residences ja keegi uus juurde tuleb, läheb max musitamiseks lahti. Kõik käiakse läbi, keegi ei jää ilma. Oh jeerum ;D

Homme algab 2 euri kino kuu.. bring it on, rainy days!
Ma armun iga päevaga üha enam ja enam sellesse riiki, linna, inimestesse, toitudesse. Adoro!