Teine surfitund oli 78x vingem, kui esimene. Olin end nägemisvõimeliseks teinud, seda ehk veidi silmatervise arvelt, kuid when you gotta go you gotta go. Saime ise oma lauad, sain shortboardiga kohe harjutama hakata. Longboardi ja shortboardi põhiline erinevus on kiiruses- long on chillim, pikkade sõitude jaoks ja lihtsam alguses püstitõusmise ja lainete püüdmise harjutamiseks. Short on seega rohkem high performance, rohkem wobblym ja nõuab head tasakaalu. Mu peamiseks probziks oligi, et ma ei olnud täiesti tasakaalus, kui lainet püüdsin, mille tõttu nina sukeldus pidevalt vee alla. Aga lainete püüdmine sujus üsna hästi, samuti ka püstisaamine. Lõpu poole hakkas aga pardaarvuti vaikselt kinni kiiluma. Pidev tagasi lainetesse jooksmine ja külm vesi väsitas aju ja lõpus oli juba raske keskenduda. See läheb aina vingemaks ja vingemaks!!

Meie sweet ride taustal pre-surfing selfie :D

Kuna Luis tegeleb veinidega ja töötab winerys, oli tal idee läbi viia wine-tasting. Seda mitte ainult meie lõbuks, vaid et endale ka datat koguda, missuguseid veine noored eelistavad. Olime päevas kokku leppinud, veinidki residence´ toimetanud, kuid peale surfamist olid pooled attendijad nii laibad, et ürituse pidi edasi lükkama. Ma algul mõtlesin, et ma niisama istun rahvaga, et ei proovi veine, kuna nao gosto, siis hakkasin aga mõtlema, et ei meeldi, aga HAKKAB MEELDIMA. Olen veinimaal ja I will learn to love wines :D Järgmine päev käisime oma lemmikus armsas restokeses söömas, kus serveeriti meile taaskord imelist kala! Peale seda oli kokkulepitud istumine Eventoses ja mõtlesime, et südaööl naaseme residence´ ja teeme wine tastingu ning jätkame klubipidustustega. Eventos on jazziliku atmosfääriga baar, mida juhib ülitore mehike Carlos, kes on ühtlasi ka bartender ja üleüldse upkeeper. Seal istudes tuli Luisil mõte küsida Carlose käest, kas ehk võiksime maitsmise sealsamas läbi viia. Kas Eestis kujutaks keegi sellis asja ette.. no way. Carlos aga vastas, et baar pole avatud nii kaua, et jõuaks teha, et mõni teine päev. Uuuh. Aga kuna mul oli minek turnale ja vahetult enne seda ei tahtnud liialt veinidega lõbutseda, siis läksin seda Luisile ütlema, kui nad parasjagu arutasid. Selle peale Carlos vastas, et OK, you can do it now :) waapppaaaaduduudu, KUI toredad inimesed siin on. Me läksime tõime mu toas hoiul olevad 9 pudelit veini ära. Kui alkoholi külmkapis hoida, siis hommikuti koristajatädid konfiskeerivad need, sest siin pole alko joomine lubatud. Lubage naerda. 3 Somerbyga ma pidin juba hüvasti ütlema 4ks kuuks, sest lahkudes saab väidetavalt erandatud joogipoolise tagasi, eks näis. Tagasi baari naastes laulsime sel aastal sünnipäevata olevale (29 Feb) Luisile mitmekeelse õnnesoovilaulu ja alustasime. Nii lahe oli teada saada veinide kohta. Proovisime rohelisi ja valgeid veine ja ühte punast. Ja ma suutsin neid ilma 7upita juua :) Asi edeneb. Õhtu edenedes sain proovida nüüd mu vaieldamatuks lemmikuks saanud pastel de nata shoti.. KUI HEA!

 Vihmasel, kuid siiski kaunil, päeval lendas seitsme maa ja mere tagant kohale mu prints valges lennukis. Akseliga mööda linna ringi seigelda on by far üheks mu lemmiktegevuseks. Kuigi olen siin juba kuu aega olnud, on avastamist siiski küllaga. Üles Santa Luzia juurde viivad trepid, mille vallutamise võtsime esmakordselt ette üheskoos. Kui poolel teel oli võimalik väheke vaadet nautida, siis täitsa tipus pesitses suur udukogu, mis vähendas vaatevälja praktiliselt olematuseni.

Vianas veetsime 3 päeva. Härra kokkas mulle head ja paremat vahel hommikuks, vahel õhtuks, ja mul tekkis painav tahtmine ise ka kokata osata. Kättevõtmise asi.. nüüd võtangi kätte selle tegelikult ju lihtsa protsessi. Korra külastasime neljakesi ka sulkasaali. See oli katastroofiline. Päevi kestnud vihmasadu oli põhjustanud põrandale kiilasjää.. okei tegelt kondensatsiooniveekihi, ja paari kiirema sammu sooritusel jooksis elu silme eest läbi, küll kadus ka pall seintesse ära. Aga saal on saal, peab olema tänulik selle eest mis on! Enne Portuguese Internationali oli äärmiselt meeldiv ka sulest palliga trenni teha. Kolmapäeva hommikul startisimegi Caldas da Rainha poole. Bussisõit 3 vahepeatusega kestis ~7 tundi, aga selle aja sees saime jalge all tunda Portot, ülikoolilinna Coimbrat ja Leiriat, võttes igas neist head ja paremat söögisnäkipoolist. Caldas on üsna pisike linnake, kus baari leidmiseks peab kesklinnas juhiseid küsima. See oli mu esimeseks rahvusvaheliseks Europe circuiti turniiriks väljaspool kodumaad ja ega miskit suurüllatust korda ei saatnud seal, mängud olid okeid ja emotsioon jäi igatahes hea..kotti lisasin ühe vahva mänguvõidu. Üllatusena tuli maailma suurim prahmakas ühe kohaliku pukikohtuniku poolt, kes oma ülipädeva punktimärkimisega suutis 23-23 viigiseisu ekslikult määrata geimivõiduks kaasmaalasest mängijale. Kui Akseli oma üksikuringi mängis, siis esimese intervalli ajal pööras ta asjakasti ümber ja graatsiliselt võttis sel istet. Kohtunik aga kasutas võimu ja keelas selle trikitamise. Kui Akseli siis ülejäänud aja minutist väljakul ringi jalutas, ei suutnud kohtunik aga itsitamist lõpetada :D:D

Muuhulgas sai loomulikult ka kulinaarset taevalikkust kogetud. Raske oli leida restorani, kus õhtustada, kuid komistasime ülimalt kihvti resto Casa Antero otsa, kus hinnad olid nagu ikka, kuid toit oli väga peen ja ütleks kõrgemast klassist. Teenindajapoisiga olid väiksed suhtlemisraskused, tänu millele saime 2 eelrooga- ooouu kui head need kaks seenevärgendust olid!!!!!

Veerandfinaalipäeval võtsime meie aga suuna tõusva trendituristilinna Lissaboni poole. Kuna pühapäeval oli vaja tagasi kodudesse naaseda, otsustasime makeda most of it ja kolisime oma kodinatega Corinthia hotelli, mida kaunistab 5 tärnikest. Minu, kui tavakodaniku, jaoks oli see maine paradiis. King size bed oli hoopis extra fat kings sized bed - selle laius ületas minu pikkuse, ja ma pole just keskmise asiaadi mõõtu. Ja igalpool pesitsevast hallitusest polnud halli haisugi! Ilm seal oli ideaalne linna avastamiseks. Päike soojendas, kuid ei kütnud. Ülitore vallet-mees juhatas meid fozi (riverside) suunas, kuhu pimeduse saabudes kohale jõudsime. Vahepeatuseks oli mu valgete pükste kastmine apelsinimahlaga jällegi ühes kihvtis restos. Irooniliseks tegi juhtumi see, et olime enne just naljatanud, et ma õhtul võtan punast veini, sest I like to live on the edge oma valge kostüümikesega. buuu. Viimasel päeval Lisboas saime mõnutsedes mekkida hotelli rikkaliku hommikubuffeed ja meie natuke vale ajastusega skills of voyage tõttu, mis põhjustas mu Viana bussist mahajäämise, ka ajanappuses nauditud õhtusöögi buffeed. Kokkuvõteks- what a lovely week!!