I just wanna be there where you are

Nüüd on siis koolike täies hoos mu päevi täitmas. Kuna see on polütehniline instituut, siis on kohalkäimine - miski mis on minu jaoks alati raske olnud - kohustuslik. Aga siinsed ained on praegu mu jaoks kõik nii põnevad. Joonistamine, mida ma veidike veel pelgan, kuid alguses oli hirm suurem. Iga kord on miski täiesti uus teema, uued tehnikad - see on nagu hiina keel, aga vaikselt hakkan hiina keele kõlaga juba harjuma (ehk siis joonistamisega). Professora käib ikka aeg-ajalt kontrollimas, kas ma naudin :D Viimased 3 tundi tegelesime portreede joonistamisega, kohe alguses ikka suur pauk, see polnud enam hiina keel, vaid raketiteadus.. Aga teise portree meisterdamine kulges juba palju valutumalt. Liitusin ka sama kursuse projektiga, mille lõpptulemusena valmib igal grupil veinikork ja korgitser ja maikuus toimub suur üritus, kus nende esitlus ja hindamine läbi viiakse. 

Learning agreementiga on aga igavene jamajunn. Muudatused LA´s pidid olema mu ülikooli saadetud juba 2 nädalat tagasi, kuid siinsed ei allkirjastanud veel mu originaalset agreementigi. Nüüd ma käin ja ajan taga oma kursuse koordinaatorit, kes saadab mind koguaeg uute inimeste juurde ja on üldse üks sägklmerioh. Teisalt jällegi, ise ma lisasin oma õppekavasse aineid igast erinevast paigast kust vähegi võimalik. Toitumise aine on hoopis teises kooliski. Mis teha noh :D 

Kool asub ka üsna kaugel, jalgsi 20-25 minutit ja teine kool asub teises suunas 15 minutit. Sellel ja paljudel teistel põhjustel soetasin omale kõige lahedama ratta, mida tahta saaksin. Värviks - otseloomulikult lilla! Ja lenksu kaunistab korvike, mida veel tahta? Kella. Ideaalse rattakella leidsin Madriidist, millest kirjutan lähemalt järgmises postituses. Nüüd on mul korralik hipsteri baik. Aa, juba ununes, et selle kuu aja jooksul, mil olen seda kaunitari mööda linna sõidutanud, on ta vaid poole ajast sõidukõlblik olnud. Mul õnnestus esikumm vastu kõnniteeäärt tössikuks sõita. Nüüd koos erakordselt abivalmi Luisi abiga parandasime rattakummi ära ja keevitasin ratta tagasi ratta külge :D Nii ootan tagasi lilla ratsu selga hüppamist!

Kuna elan parasjagu riigis, kus kummardatakse jalgpalli ja kõike sellega seonduvat, siis pidime ka Champions League mängu ära nägema. Omavahel kohutsid FC Porto ja FC Basel. Saime läbi Pedro fännipiletid + transpordi 22 euri eest.. Kuna fännibussike startis Ponte de Limast, siis saime näha ära ka selle armsa külakese, mis on 20 min kaugusel Vianast ja on Portugali vanim küla. Nad ei tahagi linna õigusi taotleda, sest ei taha kaotada seda ajaloolist staatust, mida parasjagu hoiavad. Käisime ühes kohakeses söömas, kus mõtlesin proovida kaheksajala-võileiba. See nägi tegelt ülihea välja, värviline, aga söömiseks ta nii kutsuv välja ei näinud. Maitset tal polnudki tegelt, ei midagi meeldivat ega ka ebameelivat, kuid süüakse ka silmadega, ja mu silmad ei nautinud lilla jala hammaste vahel krõmpsutamist. Mul oli tegelikult üldsegi magusaisu, aga nad ei pakkunud midagi sweettoothidele. Pakkusid hoopis, et ma ütleks, mida ma tahan ja nad lippaksid kõrvaltänaval asuvasse pagarisse.. uskumatu!!! :) 

Aga jalkamäng oli veel üks uudne kogemus. Portugali suuruselt teine staadion mahutab ca 51k fännihakatist, meie mängu ajal rahvast üle ääre päris ei pressinud, kuid mass oli tohutu! See oli lausa mu esimene jalkamäng üldse. Portugallased jumaldavad oma jalgpalli meeletult ja mul oli nii naljakas seda emotsionaalsust kõrvalt vaadata. Meie kohal üleval oli Baseli fännipunt ja nende poolteist tundi möödus järjepidevalt cheerides ja lauldes - neid oli nii vinge vaadata. Meie asusime Porto fännitsoonis ja sealsed kutid viskasid keskmist sõrme ülemiste ridade poole, vilistasid ja ikka näitasid viha üles.. hah! Minu ees istus veel üks vanem naine, kes koguaeg vaatas vihaselt Baseli kaasaelajate poole ja lehvitas oma Porto lippu just nende poole iga kord kui poisid värava lõid.. mida muuseas oli mängus 4, vaeste basellaste 0 vastu. Fännide juubeldamine värava korral oli ägee! Loodetavasti õnnestub veel mõnele mängule end sokutada.

Võõrustasin oma kullakallist Niinut ja vahetult enne ta jõudmist, ei suutnud ära oodata millal ta jõuab! Nii hea oli eesti keeles rääkida ja  tähtsaid eluküsimusi arutada hihi. Esimese asjana viisin ta bola de Berlimi proovima ja, nagu Akselilegi, ei meeldinud see talle eriti. midaaaa! Nautisime ookeani ääres sumo de laranja naturali (värske apelsinimahl), ronisime üles Santa Luziasse ja imetlesime päikeseloojangut, millele järgnes armsa kartulisalati meisterdamine erasmuse rahvale! FYI, peale väljaskäimist ründasid salatipotti justkui metsloomad :D Sel korral Eventoses suutsime end viiekesi katusele lukustada, sest ülevalt sai lifti kutsuda vaid võtmega, mida meil polnud, ka polnud meil kellelgi telefoni ega jakke. Meie õnneks oli hoone kavandanud arhitekt meiesuguste ullikeste peale mõelnud ja paigaldanud vetsutrepi kohale katuseakna, kust märganud poisid lõpuks eneseteadmata meid päästma tulid. Kogesin teistkordselt seda veidrat klubisüsteemi, mis siin põhjamaalaste ajusid segadusse ajab. Klubisse sisenedes saad paberist kaardi, mille kaotamisel trahv 75 euri. Jooke ostes saad templi iga joogi eest ja vahetult enne klubist lahkumist, maksad arve ja saad välja. Selles konkreetses klubis oli sissepääs 5 euri, millega kaasned 10 jooki. 10?!!! Maa-alust tahavad tutvustada meile või? Ja see mõte, et kaarti kaotada ei tohi, ajab pea hulluks.

Viimased päevad veetsime Niinaga Portos ja see oli niii naljakas ja rumal, kuidas me üldse ei uurinud midagi, kuhu, kus, kuidas jne. Peatusime ühes Marriotti hotellidest, sest Ninz sai meile sooduka ja see hotell asus täpselt jalkastaadioni kõrval, seega eemal kesklinnast. Me olie reaalselt paar tunnikest segaduses, kas peaksime Ninnu kohvri ära viima või ei, nõnda siis reisisime mööda Portot kohvriga. Lõpuks oli see kõhtukrambistavalt naljakas, kuidas Nin kohvrit järele vedama pidi xd. Kokkusattumused teevad alati päeva põnevaks ja mitte-nii-väikses Portos õnnestus meil kokku põrgata algul Lisaga ja hiljem Anikaga, kes olid samuti oma sõpradega linna külastamas! Portos olime imelises jõeäärses Ribeiras, kus kohv oli hea, kuid teenindus aeglasem, kui jalaraskustega kaheksajalg :) Ja siis reisisime maksimaalse ringiga oma hotelli. Üldsegi tiirutasime jube palju ringi seal. Kahju muidugi, et eeltööd ei teinud, sest Portos on palju vingust, mida näha. Enam seda viga ei tee! Nüüd aga lõputiitrid, sest mu peps on kirjutamisest juba tuimunud. (???)

  

Santa Luzias