Juba ammuammu, kui paradiisiilmad veel püsivalt jäädavaks ei tahtnud end lubada, tegime pisikese daytripi ülepiirimaile Hispaaniasse Vigo linnakesse. See oli nii erinev Portugalist, grandioossem, ma ütleks. Ilm oli imeline ja linn samuti. Aga siestaga on mul tõsised probleemid. Mitte kusagil polnud söögikohta, mis oleks avatud lõunatamiseks keset päeva. Ainult kohvikud maiustustega.. Kuna dinnertime algab alles 7 ajal, siis ainus võimalus ongi kiirtoidukohad ehk burger kingid ja mäkid. Böö! Vigo ise aga nii ilus, rohelusest lokkav, meri, ilus arhitektuur - what more can you ask for. Külastasime ka ühte muuseumi, kus oli kunst minu maitse järgi - abstraktikam värk ja mustrid.
Oleme siin veidi üritusi korraldanud, kuid üks spontaanne väljaminek algas nagu alati resi köögis istumisega, saateks laulud 90´ndate popimaastikult. Britney party!! Algul panime niisama vanu lemmiklaule, kuid lõpuks olime 5kesi ümber laua, kus kõlarid meile imelist meloodiat lasid, ja tantsisime ja laulsime kaasa happy as a bunch of peaches. Ma ei saa ilmselt seda oma kirjutistega eadsi anda, kui lahe see tegelikult oli :D Ja laulda meile meeldib. Olin oma bucket listi lisanud karaoke laulmise siin ja lõpuks sain selle maha kriipsutada. Ajasime suure kamba kokku ja neljapäeva õhtul läksime FOZi, kus on aegajalt karaoke nights. Aga see polnud nagu meil Helsingi baaris või kusagil.. tuled põlesid, inimesed istusid liialt intelligentselt laudade taga.. mu julgus pani kohe plehku. Lõpuks laulsime neljakesi laule, mida me ise ei valinud ja mis üllatusena ette ilmusid. Tegelikult on see kohutav, kui suure karjaga laulma minnakse aga no what can you do, kui üksi rahva ees piss püksi tulex :D
Aprilli algul lugesin feissist teadet Eurovisiooni video bridge kohta, mis kujutab endast erinevates riikides või kohtades filmitud klippi, mida saab ühendada teise inimesega teises kohas. Hakkasin kohe suuurt plaani tegema, kuidas teha vinge video ja kaasata on oi kui palju inimesi! Aga mu idee oli vist liiga keeruline ja see langes unustuste hõlma.. kuni siis aprilli viimasel päeval oma bucket listi lahti tegin ja sealt ühe tähtsa rea lugesin. Ja ega ma ilma asjata asju oma Portugali listi ei pane, need peab kõik maha saama tõmmata! Aega oli üks päev, et teha uus beebim plaan, filmida videod ja editeerida. Ja et asi veidi kergemaks teha kasutasin küll erinevaid rahvusi aga kõik sai filmitud ikka siin oma Vianakeses. Cheat! Video seisnes siis apelsini elukeses, kuidas ta käest kätte antakse ja temast lõpuks mahl tehakse :D Istusin siis 7 h köögis läpsi taga ja editeerisin lookest kokku. Ja ma olen nii õnnelik, et selle video tegime, sest isegi, kui Eurovisiooni mehikesed ei aktsepteeri seda, siis on meil veel üks marulahe mälestus meie eluparimast ajast siin :) Aga what do u think kas ma mitte ei hüppaks õnnest kuu peale, kui meie videot näidataks TÄNA poolfinaalis või finaalis?!?!?!?! Siiski parem loota halvimat ehk, siis, mitte unistada sellest :D Aga jah, täna first semifinal, Eesti astub üles favoriidina selles poolfinaalis Rassiiiija kõrval. Oi blin. Kas ma saaksin veel õnnelikum olla..vastus on negatiivne. Ja õnnevalem on lihtsamast lihtsam - (erasmus + people + time + eurovision)*Portugal!
Mõni nädal tagasi oli meil vinge plaan külastada jälle põhja - seekord siinpool piiri ja Melgaco nimelist linna, kus toimus suur veinifestival. Enne sinnaminekut oleksime veetnud päeva rahvuspargis, näinud kaunist imelist Portugali ja edasi tugevdama sidet veiniga. Aga ilm oli sõnuseletamatult halb! Vihma ainult kallas ja kallas ja kallas. Ja targem oli reisuke ära jätta, et hoida oma tervist ilusateks ilmadeks, sest plaan sisaldas autos magamist :D
Aga koos vihmaga jõudis ka mu vennaraasuke kohale. Poiss tuli Austriast keikkalt otse siia - siuke maadeavastaja. Peale paaripäevast vihmaõhus ligunemist lendasime Algarvesse, kus ligunesime hoopis basseinivees (mis polnud sugugi soe). Algarves sain lõpuks troopikat tunda ja see on jälllegi nii erinev põhjast. Algarve on täpselt see, mis ettekujutus on inimestel lõunamaadest. Viana ja põhja Portugal sootuks erinev. I love my city aga Algarve on midagi awwwsumit!! Tegime küll esimese päeva endale raskeks magamata ööga, kuna Portos oli käimas semana de academica, mis tähendab seda et no classes, just party ja seda terve nädala. Linn oli täis mustades trajedes üliõpilasi, or as we like to call them - Harry pottereid. Ja Porto kesklinnast veidi eemal, mere ääres, oli suur festivaliala, mis tol päeval oli paksult rahvast täis. Lend oli hommikul kl 7, seega suundusime otse lennujaama, kuid queima das fitase ala ei külastanud.
Kui siis lõpuks Lagosesse peale pikka reisi kohale jõudsime, ei jõudnud hotelligi kohale, kui meile grottode paadireisi pakuti. Kuna seda niikuinii plaanis teha oli, võtsime härjal sarvist. Saime kotid nende kontorisse jätta ja tunda taaskord portugallaste abivalmidust. Jaa siis meie poolteist tundi kestev paadireis algaski. Olime vaid 4kesi + 2 giidi ja me saime igavese naljanina omale. Tänu temale oli see tripp palju põnevam, kui mõne vana kuivikuga. Ja ta rääkis nii palju nendest grottadest, mitte nagu järgmisel päeval kanuu-paadireisi giidimehikesed, kellelt mitte midagi huvitavat ei kuulnud. Grottad on kas natural või artificialid koopad ja seal olid nad erinevateks kujutisteks tehtud - elevandid, papagoid, kaamlid ja mida kõike oma silm ette kujutada suutis. Ja järgmisel päeval siis tegime teisi boattripi, seekord suurema paadi/laevaga. Kanuutasime koobaste vahel klaaspõhjaga kahepaadistes kohutava õe-venna koostööga. Pärast oli laeval niisama chilliaeg, hüppasime külma ookeani, tegin 10 sekundi snorgeldamiskatse, mida peaks uuesti proovima, sest see jäi natuke haledaks :D Sain ka tõesliselt meeldejääva toiduelamuse, ühes maroko restos, ma isegi ei tea, mis selle roa nimi oli, aga see oli orgasmiline. Hiina riis ja köögiviljad ja spicyyyy staff. Olen armunud vürtsikasse toitu ehkki mu taluvus veel kõige parem ei ole, aga see on paranemas.
Lagosest edasi läksime lähedal asuvasse pisikülla Alvorisse, kus oli meil bookitud 4 estrela hotell ühe Algarve ilusaima ranna ääres. See oli maapealne paradiis!! Kahju küll, et ilm oli kehva, saime täit luksust alles järgmisel päeval kogeda. Ja ilmselt polnud neil hotell täis bookitud, sest saime upgrade oma tavalisest toakesest deluxe sviidile, mis oli nagu suur korter!! Seal võtsime kõik, mis võimalik peesitamisest ja logelemisest aga seda ka väikse jõusaalikülastusega:)
Niii ja nüüd siis jutuke ühest lahedamatest äpardustest, mis juhtunud on. Olime Olxiga teel koju, Vianasse, lend oli õhtul ja meil oli umbes tunnike, et jõuda rongijaama, kus oli plaan hüpata viimase rongi peale, mis Portost koju toob. See oli minu datatöötluse andmetel kõige hilisem variant laupäeva õhtul. Saime ilusti metroo peale ja see ootas veel 15 minutit peatuses. OK. Aga ma ei olnud uurinudki kui kaua metroo lennujaamast rongijaama sõidab, sest appearantly, it takes way too long! Kui meil oli 10 minutit rongina ja 5-6 peatust sõita, siis mu närvid olid üles ütlemas. Lootus küll sureb viimasena aga närvirakud surevad päris kiiresti. Ja opp, kuhu ma ikka oma jutuga tüürin.. jäima 3 minutit hiljaks. Esimese asjana läksin kohe steptslit otsima, sest mu kullakalli telefoni vahetamatu aku streigib pikaajalistel käikudel.. pikaks võib lugeda kõike üle 5 tunni. Uurisin, kas ehk on mingi buss veel minemas.. läksime küsisime abi rongijaama migni kontorimehikese käest, kes oli niii abivalmis, mu süda läheb hellaks, kui mõtlen kui abivalmid kõik on :D Kuid ei midagi. Siis hakkasin oma feissist küsima kõigilt portokatelt, kas on mingit võimalust neil öömaja pakkuda, aga loomulikult laupäeva õhtu ja queima õhtu, kes ikka kodus on. Isegi sulkatreenerid polnud kodused. Lõpuks mu alatine õlekõrs Luis pakkus välja variandi, et tuleksime sinna, free entry, sest ta seal töötamas, free wine, sest ta sealt töötamas. LÄKI! Ja kirsiks tordil oli, et peaesineja oli James Arthur ja jällegi olin ma terve nädala jahunud, et tahaks minna, tahaks minna. Perfeito! Kontsert oli loomulikult awesome, pidu oli ülilahe ja mu jutukestepagas sai jälle ühe stoori võrra rikkamaks :)
No comments:
Post a Comment