I just wanna be there where you are

Nüüd on siis koolike täies hoos mu päevi täitmas. Kuna see on polütehniline instituut, siis on kohalkäimine - miski mis on minu jaoks alati raske olnud - kohustuslik. Aga siinsed ained on praegu mu jaoks kõik nii põnevad. Joonistamine, mida ma veidike veel pelgan, kuid alguses oli hirm suurem. Iga kord on miski täiesti uus teema, uued tehnikad - see on nagu hiina keel, aga vaikselt hakkan hiina keele kõlaga juba harjuma (ehk siis joonistamisega). Professora käib ikka aeg-ajalt kontrollimas, kas ma naudin :D Viimased 3 tundi tegelesime portreede joonistamisega, kohe alguses ikka suur pauk, see polnud enam hiina keel, vaid raketiteadus.. Aga teise portree meisterdamine kulges juba palju valutumalt. Liitusin ka sama kursuse projektiga, mille lõpptulemusena valmib igal grupil veinikork ja korgitser ja maikuus toimub suur üritus, kus nende esitlus ja hindamine läbi viiakse. 

Learning agreementiga on aga igavene jamajunn. Muudatused LA´s pidid olema mu ülikooli saadetud juba 2 nädalat tagasi, kuid siinsed ei allkirjastanud veel mu originaalset agreementigi. Nüüd ma käin ja ajan taga oma kursuse koordinaatorit, kes saadab mind koguaeg uute inimeste juurde ja on üldse üks sägklmerioh. Teisalt jällegi, ise ma lisasin oma õppekavasse aineid igast erinevast paigast kust vähegi võimalik. Toitumise aine on hoopis teises kooliski. Mis teha noh :D 

Kool asub ka üsna kaugel, jalgsi 20-25 minutit ja teine kool asub teises suunas 15 minutit. Sellel ja paljudel teistel põhjustel soetasin omale kõige lahedama ratta, mida tahta saaksin. Värviks - otseloomulikult lilla! Ja lenksu kaunistab korvike, mida veel tahta? Kella. Ideaalse rattakella leidsin Madriidist, millest kirjutan lähemalt järgmises postituses. Nüüd on mul korralik hipsteri baik. Aa, juba ununes, et selle kuu aja jooksul, mil olen seda kaunitari mööda linna sõidutanud, on ta vaid poole ajast sõidukõlblik olnud. Mul õnnestus esikumm vastu kõnniteeäärt tössikuks sõita. Nüüd koos erakordselt abivalmi Luisi abiga parandasime rattakummi ära ja keevitasin ratta tagasi ratta külge :D Nii ootan tagasi lilla ratsu selga hüppamist!

Kuna elan parasjagu riigis, kus kummardatakse jalgpalli ja kõike sellega seonduvat, siis pidime ka Champions League mängu ära nägema. Omavahel kohutsid FC Porto ja FC Basel. Saime läbi Pedro fännipiletid + transpordi 22 euri eest.. Kuna fännibussike startis Ponte de Limast, siis saime näha ära ka selle armsa külakese, mis on 20 min kaugusel Vianast ja on Portugali vanim küla. Nad ei tahagi linna õigusi taotleda, sest ei taha kaotada seda ajaloolist staatust, mida parasjagu hoiavad. Käisime ühes kohakeses söömas, kus mõtlesin proovida kaheksajala-võileiba. See nägi tegelt ülihea välja, värviline, aga söömiseks ta nii kutsuv välja ei näinud. Maitset tal polnudki tegelt, ei midagi meeldivat ega ka ebameelivat, kuid süüakse ka silmadega, ja mu silmad ei nautinud lilla jala hammaste vahel krõmpsutamist. Mul oli tegelikult üldsegi magusaisu, aga nad ei pakkunud midagi sweettoothidele. Pakkusid hoopis, et ma ütleks, mida ma tahan ja nad lippaksid kõrvaltänaval asuvasse pagarisse.. uskumatu!!! :) 

Aga jalkamäng oli veel üks uudne kogemus. Portugali suuruselt teine staadion mahutab ca 51k fännihakatist, meie mängu ajal rahvast üle ääre päris ei pressinud, kuid mass oli tohutu! See oli lausa mu esimene jalkamäng üldse. Portugallased jumaldavad oma jalgpalli meeletult ja mul oli nii naljakas seda emotsionaalsust kõrvalt vaadata. Meie kohal üleval oli Baseli fännipunt ja nende poolteist tundi möödus järjepidevalt cheerides ja lauldes - neid oli nii vinge vaadata. Meie asusime Porto fännitsoonis ja sealsed kutid viskasid keskmist sõrme ülemiste ridade poole, vilistasid ja ikka näitasid viha üles.. hah! Minu ees istus veel üks vanem naine, kes koguaeg vaatas vihaselt Baseli kaasaelajate poole ja lehvitas oma Porto lippu just nende poole iga kord kui poisid värava lõid.. mida muuseas oli mängus 4, vaeste basellaste 0 vastu. Fännide juubeldamine värava korral oli ägee! Loodetavasti õnnestub veel mõnele mängule end sokutada.

Võõrustasin oma kullakallist Niinut ja vahetult enne ta jõudmist, ei suutnud ära oodata millal ta jõuab! Nii hea oli eesti keeles rääkida ja  tähtsaid eluküsimusi arutada hihi. Esimese asjana viisin ta bola de Berlimi proovima ja, nagu Akselilegi, ei meeldinud see talle eriti. midaaaa! Nautisime ookeani ääres sumo de laranja naturali (värske apelsinimahl), ronisime üles Santa Luziasse ja imetlesime päikeseloojangut, millele järgnes armsa kartulisalati meisterdamine erasmuse rahvale! FYI, peale väljaskäimist ründasid salatipotti justkui metsloomad :D Sel korral Eventoses suutsime end viiekesi katusele lukustada, sest ülevalt sai lifti kutsuda vaid võtmega, mida meil polnud, ka polnud meil kellelgi telefoni ega jakke. Meie õnneks oli hoone kavandanud arhitekt meiesuguste ullikeste peale mõelnud ja paigaldanud vetsutrepi kohale katuseakna, kust märganud poisid lõpuks eneseteadmata meid päästma tulid. Kogesin teistkordselt seda veidrat klubisüsteemi, mis siin põhjamaalaste ajusid segadusse ajab. Klubisse sisenedes saad paberist kaardi, mille kaotamisel trahv 75 euri. Jooke ostes saad templi iga joogi eest ja vahetult enne klubist lahkumist, maksad arve ja saad välja. Selles konkreetses klubis oli sissepääs 5 euri, millega kaasned 10 jooki. 10?!!! Maa-alust tahavad tutvustada meile või? Ja see mõte, et kaarti kaotada ei tohi, ajab pea hulluks.

Viimased päevad veetsime Niinaga Portos ja see oli niii naljakas ja rumal, kuidas me üldse ei uurinud midagi, kuhu, kus, kuidas jne. Peatusime ühes Marriotti hotellidest, sest Ninz sai meile sooduka ja see hotell asus täpselt jalkastaadioni kõrval, seega eemal kesklinnast. Me olie reaalselt paar tunnikest segaduses, kas peaksime Ninnu kohvri ära viima või ei, nõnda siis reisisime mööda Portot kohvriga. Lõpuks oli see kõhtukrambistavalt naljakas, kuidas Nin kohvrit järele vedama pidi xd. Kokkusattumused teevad alati päeva põnevaks ja mitte-nii-väikses Portos õnnestus meil kokku põrgata algul Lisaga ja hiljem Anikaga, kes olid samuti oma sõpradega linna külastamas! Portos olime imelises jõeäärses Ribeiras, kus kohv oli hea, kuid teenindus aeglasem, kui jalaraskustega kaheksajalg :) Ja siis reisisime maksimaalse ringiga oma hotelli. Üldsegi tiirutasime jube palju ringi seal. Kahju muidugi, et eeltööd ei teinud, sest Portos on palju vingust, mida näha. Enam seda viga ei tee! Nüüd aga lõputiitrid, sest mu peps on kirjutamisest juba tuimunud. (???)

  

Santa Luzias

Teine surfitund oli 78x vingem, kui esimene. Olin end nägemisvõimeliseks teinud, seda ehk veidi silmatervise arvelt, kuid when you gotta go you gotta go. Saime ise oma lauad, sain shortboardiga kohe harjutama hakata. Longboardi ja shortboardi põhiline erinevus on kiiruses- long on chillim, pikkade sõitude jaoks ja lihtsam alguses püstitõusmise ja lainete püüdmise harjutamiseks. Short on seega rohkem high performance, rohkem wobblym ja nõuab head tasakaalu. Mu peamiseks probziks oligi, et ma ei olnud täiesti tasakaalus, kui lainet püüdsin, mille tõttu nina sukeldus pidevalt vee alla. Aga lainete püüdmine sujus üsna hästi, samuti ka püstisaamine. Lõpu poole hakkas aga pardaarvuti vaikselt kinni kiiluma. Pidev tagasi lainetesse jooksmine ja külm vesi väsitas aju ja lõpus oli juba raske keskenduda. See läheb aina vingemaks ja vingemaks!!

Meie sweet ride taustal pre-surfing selfie :D

Kuna Luis tegeleb veinidega ja töötab winerys, oli tal idee läbi viia wine-tasting. Seda mitte ainult meie lõbuks, vaid et endale ka datat koguda, missuguseid veine noored eelistavad. Olime päevas kokku leppinud, veinidki residence´ toimetanud, kuid peale surfamist olid pooled attendijad nii laibad, et ürituse pidi edasi lükkama. Ma algul mõtlesin, et ma niisama istun rahvaga, et ei proovi veine, kuna nao gosto, siis hakkasin aga mõtlema, et ei meeldi, aga HAKKAB MEELDIMA. Olen veinimaal ja I will learn to love wines :D Järgmine päev käisime oma lemmikus armsas restokeses söömas, kus serveeriti meile taaskord imelist kala! Peale seda oli kokkulepitud istumine Eventoses ja mõtlesime, et südaööl naaseme residence´ ja teeme wine tastingu ning jätkame klubipidustustega. Eventos on jazziliku atmosfääriga baar, mida juhib ülitore mehike Carlos, kes on ühtlasi ka bartender ja üleüldse upkeeper. Seal istudes tuli Luisil mõte küsida Carlose käest, kas ehk võiksime maitsmise sealsamas läbi viia. Kas Eestis kujutaks keegi sellis asja ette.. no way. Carlos aga vastas, et baar pole avatud nii kaua, et jõuaks teha, et mõni teine päev. Uuuh. Aga kuna mul oli minek turnale ja vahetult enne seda ei tahtnud liialt veinidega lõbutseda, siis läksin seda Luisile ütlema, kui nad parasjagu arutasid. Selle peale Carlos vastas, et OK, you can do it now :) waapppaaaaduduudu, KUI toredad inimesed siin on. Me läksime tõime mu toas hoiul olevad 9 pudelit veini ära. Kui alkoholi külmkapis hoida, siis hommikuti koristajatädid konfiskeerivad need, sest siin pole alko joomine lubatud. Lubage naerda. 3 Somerbyga ma pidin juba hüvasti ütlema 4ks kuuks, sest lahkudes saab väidetavalt erandatud joogipoolise tagasi, eks näis. Tagasi baari naastes laulsime sel aastal sünnipäevata olevale (29 Feb) Luisile mitmekeelse õnnesoovilaulu ja alustasime. Nii lahe oli teada saada veinide kohta. Proovisime rohelisi ja valgeid veine ja ühte punast. Ja ma suutsin neid ilma 7upita juua :) Asi edeneb. Õhtu edenedes sain proovida nüüd mu vaieldamatuks lemmikuks saanud pastel de nata shoti.. KUI HEA!

 Vihmasel, kuid siiski kaunil, päeval lendas seitsme maa ja mere tagant kohale mu prints valges lennukis. Akseliga mööda linna ringi seigelda on by far üheks mu lemmiktegevuseks. Kuigi olen siin juba kuu aega olnud, on avastamist siiski küllaga. Üles Santa Luzia juurde viivad trepid, mille vallutamise võtsime esmakordselt ette üheskoos. Kui poolel teel oli võimalik väheke vaadet nautida, siis täitsa tipus pesitses suur udukogu, mis vähendas vaatevälja praktiliselt olematuseni.

Vianas veetsime 3 päeva. Härra kokkas mulle head ja paremat vahel hommikuks, vahel õhtuks, ja mul tekkis painav tahtmine ise ka kokata osata. Kättevõtmise asi.. nüüd võtangi kätte selle tegelikult ju lihtsa protsessi. Korra külastasime neljakesi ka sulkasaali. See oli katastroofiline. Päevi kestnud vihmasadu oli põhjustanud põrandale kiilasjää.. okei tegelt kondensatsiooniveekihi, ja paari kiirema sammu sooritusel jooksis elu silme eest läbi, küll kadus ka pall seintesse ära. Aga saal on saal, peab olema tänulik selle eest mis on! Enne Portuguese Internationali oli äärmiselt meeldiv ka sulest palliga trenni teha. Kolmapäeva hommikul startisimegi Caldas da Rainha poole. Bussisõit 3 vahepeatusega kestis ~7 tundi, aga selle aja sees saime jalge all tunda Portot, ülikoolilinna Coimbrat ja Leiriat, võttes igas neist head ja paremat söögisnäkipoolist. Caldas on üsna pisike linnake, kus baari leidmiseks peab kesklinnas juhiseid küsima. See oli mu esimeseks rahvusvaheliseks Europe circuiti turniiriks väljaspool kodumaad ja ega miskit suurüllatust korda ei saatnud seal, mängud olid okeid ja emotsioon jäi igatahes hea..kotti lisasin ühe vahva mänguvõidu. Üllatusena tuli maailma suurim prahmakas ühe kohaliku pukikohtuniku poolt, kes oma ülipädeva punktimärkimisega suutis 23-23 viigiseisu ekslikult määrata geimivõiduks kaasmaalasest mängijale. Kui Akseli oma üksikuringi mängis, siis esimese intervalli ajal pööras ta asjakasti ümber ja graatsiliselt võttis sel istet. Kohtunik aga kasutas võimu ja keelas selle trikitamise. Kui Akseli siis ülejäänud aja minutist väljakul ringi jalutas, ei suutnud kohtunik aga itsitamist lõpetada :D:D

Muuhulgas sai loomulikult ka kulinaarset taevalikkust kogetud. Raske oli leida restorani, kus õhtustada, kuid komistasime ülimalt kihvti resto Casa Antero otsa, kus hinnad olid nagu ikka, kuid toit oli väga peen ja ütleks kõrgemast klassist. Teenindajapoisiga olid väiksed suhtlemisraskused, tänu millele saime 2 eelrooga- ooouu kui head need kaks seenevärgendust olid!!!!!

Veerandfinaalipäeval võtsime meie aga suuna tõusva trendituristilinna Lissaboni poole. Kuna pühapäeval oli vaja tagasi kodudesse naaseda, otsustasime makeda most of it ja kolisime oma kodinatega Corinthia hotelli, mida kaunistab 5 tärnikest. Minu, kui tavakodaniku, jaoks oli see maine paradiis. King size bed oli hoopis extra fat kings sized bed - selle laius ületas minu pikkuse, ja ma pole just keskmise asiaadi mõõtu. Ja igalpool pesitsevast hallitusest polnud halli haisugi! Ilm seal oli ideaalne linna avastamiseks. Päike soojendas, kuid ei kütnud. Ülitore vallet-mees juhatas meid fozi (riverside) suunas, kuhu pimeduse saabudes kohale jõudsime. Vahepeatuseks oli mu valgete pükste kastmine apelsinimahlaga jällegi ühes kihvtis restos. Irooniliseks tegi juhtumi see, et olime enne just naljatanud, et ma õhtul võtan punast veini, sest I like to live on the edge oma valge kostüümikesega. buuu. Viimasel päeval Lisboas saime mõnutsedes mekkida hotelli rikkaliku hommikubuffeed ja meie natuke vale ajastusega skills of voyage tõttu, mis põhjustas mu Viana bussist mahajäämise, ka ajanappuses nauditud õhtusöögi buffeed. Kokkuvõteks- what a lovely week!!