Forever and ever, you stay in my heart

Suvel viilisin bloggimisest ikka päris korralikult. Olin liiga ametis nautimisega, sest suvi 2013 oli vaieldamatult kõige sündmusterohkem, põnevam, lõbusam ja top 21's saab ta esikoha :)

 

 Ühel toredal juulikuunädalal olime Anjaga treenerid Kilingi-Nõmmel sulkalaagris, kus meie hoole all olid niii supermegaülilahedad lapsed!!

 

mu ja anja ukse eest leidis viimasel päeval igast toredaid leiutisi

 Augustikuuke oli väga trennirohke, miski, millest eelmine aasta praktika tõttu puudust jäin tundma.Ühel nädalavahetusel oli mul valida kolme ürituse vahel, millest ka 2 oleks hõlmanud endas sportimist- valikus oli Antsu iga-aastane spordi/olengu-laagrike, võistlus Valgas/Valkas ning mu onupoja Kristjani ja ta kallima Anna pulm. Niiväga oleks tahtnud kolmes kohas korraga olla, aga valikuks langes ilma igasuguse kahtlusetagi laulatus!

Tseremoonia kirikus oli nii südamlik ja ilus!! Sealt edasi suundusime Laitsesse, kuhu pidime kähkukähku kimama, sest poistel oli vaja pillid üles panna ja soundchecki teha enne, kui pulmarong kohale jõuab. Muusika oli veel eriti märkimisväärselt fantastiline ja polegi muud võimalust, kui sellised muusikud kohal on :)

Muidu ühel päeval, kui perega maal olime, helistas Kristjan issile ja uuris kas nad Olxiga oleks nõus pulmapeol  esmakordselt kolmekesi koos üles astuma. Mazurtšakidest saksofonist, trummar ja kitarrist koos ühel laval ja esitama pruudile Tina Turneri "Simply The Besti". Polnud mingit küsimustki vastuses- ilmselge jaa! Ja mina läksin ka muidugi pöördesse.. oooo võtke mind ka bändi, ma mängin tamburiini. Issi noogutas ja jaatas ja oli jumala nõus, kuid hiljem selgus, et ta niisama trollis. Ütles, et see ikka tõsine värk ja ma ei saa sinna lollitama tulla ja vastutusrikas värk. Mu solvumine ei jäänud väljanäitamata ja lõpuks issil läks süda härdaks ja ütles, et olgu, õpetab mind :D:D Kui siis ükspäev kodus tamburiini välja otsisin, ei saanud ma küll aru, mida seal niiväga õpetada on. Rütmitaju kas on või ei ole.. as simple as that :D Aga okei, ma tegelt matsin selle mõtte maha küll, pole vaja minna lavale muusikute ette häbistama end :D:D
Kui siis see hetk peol lähenema hakkas, et pruudile pühenduslugu esitada, siis tuli issi ja ütles mulle nii muuseas, et "Vilgats kutsub su ka lavale". EEEEE MIDAAAA. Süda puperdas, veri pumpas, käed värisesid.. ma polnud üldse valmis selleks. Aga Katuga käisime kuulasime Youtubest laulu üle ja ehkki ma kartsin, oli oorusärevus suur! Siis aga minu paanitsemise tulemusel hakkasin arvama, et issi tegi nalja ja ei kutsuta mind kusagile. Aga siiiiis kutsus Kaire lavale peigmehe Kristjani ja peale issi trummidetagant kostunud sosinat, hõikus ka minu nimi pulmalistele. OSSA PAGAN:D Ülilahe kogemus oli, siuke smail oli näkku kleebitud ja selliste muusikutega ühel laval olla, sõnuseletamatu!! Ma tegin seal tamburiinitamisest paar hetkelist pausi ka, sest tundsin, et panin just räiget kala, aga tegelikult püsisin vist koguaeg rütmis. Veidi hakkas kahju klahvimängijast, kelle kõrva ääres ma tinistasin :D Aga nüüd sai hoopiski öelda, et laval oli koos 4 Mazurtšaki (ja see ei oma tähtsust, et ei saa öelda, et kõik muusikud)(ma loodan) :D
Ja lõpuks jõudis kätte ka koogisöömisaeg. Kooke oli tervelt 12(!!) ja kõik olid meie family reciepe Napoleoni koogid, mis olid kõik tädi Ly tehtud. whoa!!! Armsaim mõte :)

September algas kooliga, vahepeal väike poolmaratonike ja sulgpallihooaja kuulutas avatuks Li-ningi esimene etapp. 21 km jooks oli väga mõnus, ilm oli super ja tunne oli hea, viimased 3 km tundusid küll pigem nagu veel lisa kümps otsa :D Tondiraba uues hallis oli ka megamõnus mängida, kui välja arvata väga paks õhk + võrgud, mida hoidsid pingul trossid???? Võistluse esimene pool, kus Lauraga oma 1. seedi ei suutnud realiseerida, oli, ütleme, et aksepteeritav. Õhtul mängitud segapaarid aga kulgesid üllatuslikult vist tervele saalirahvale - underdogidena näpsasime Karliga kirkaima medali :) See oli üks magusaimatest (kui mitte kõige) võitudest üldse.

 

I'm on top of the world

Ühel päeval oli Eesti maja ukse peal plakat, et 9.juulil kell 22.30 koguneme all ja meisterdame valmis Eesti harlem shake video!!!! OOJAAA ma olin hüperekstaasis jeeeeee :D

HARLEM SHAKE Team Estonia

Üks asi, mida me ei teadnud, oli see kui big deal on universiaadil pinnide (ehk siis rinnamärgid) vahetamine. Kaasani peol, kust ma läbi hüppasin, mainiti küll seda, aga selle tähtsus jäi õhku hõljuma mu jaoks. Ja kuna Eesti delegatsioonile ei jagatud pinikesi ja ise me neid samuti ei hankinud, siis põhilause, mis siiamaani mu kõrvu kriibib, oli "sorry, we dont have any pins". Õõ juba tulidki judinad peale :D Kõik käisid ringi, kaelakaardipaela peal rivis erinevate riikide märgikesed, ja vahetasid neid omavahel. Eesti märgid olid vist väga tahetud, kuna need olid nii haruldased. Kuid meie võimetus vahetada märke muutiski iga märgi, mis me saime, väga specialiks. Iga märgikesega kaasneb mingi nunnu storyke :)

Arutasime Liisiga igast keelt väänavaid lausekesi ja Liis demonstreeris uhkelt sellist lauset: anna õlu üle Ülo õe Elo õla. No me käisime siis ringi küla peal ja pidevalt harjutasime seda :D Ja kui kellelegi sellega esineda saime, siis olid reaktsioonid nii lahedad. See on isegi eestlasele raske lause kokku veerida.

Kogu universiaadi vältel oli võimalik Heart Houses oma südant kontrollimas käia. Seal tehti EKG ja ultraheliuuring ning tulemused sai pärast nii kihvti mälupulga peale. Minul õnnestus saada naissoost arsti vastuvõtule.. :D

 

 Ja linnaekskursioonil külastasime mošeed kus pidime end mammideks riietama ja nahka ei saanud teha..

I don't ever wanna leave this town

UNIVERSIAAD

Ma ei oskagi kusagilt alustada.. kõige õigem vast alustada enne algust. Kui hakkasin ajama neid asju, et olla üks tuhandetest sportlastest Universiaadil, ei olnud mul õrnematki aimu, kuhu sisse end mässin. Seepärast suhtusin sellessse üsnagi ükskõikselt.. näiteks passi läksin tegema üks päev enne passinumbri esitamise tähtaega. Thank god, et kõik laabus!!

Jõudsime universiaadikülla päev enne sulgpalli team eventi algust. Kuna sulgpall algas juba päev enne ametlikku avamist, siis olime ühed esimesed, kes saabusid. Lendasime kohale Liisi, Roni, Steni ja jalkapliksidega. Siis oli külas väga rahulik, rahvas alles kogunes ja me saime vaikselt osa kasvavast madnessist. Hommikul oli vaja ju väikest kõhutäidet, seega suundusime dining halli, mis asetses 5s telgis, mahutas 3500 näljast ja söögivaliku poolest oli kõike muud, kui kesine! Isegi McDonaldsi kiusatused olid meile vabalt kättesaadavad ja häbitundeta mainin ära, et muffinistusime, kuid ei burxistunud. Välja sealt toitu viia ei tohtinud, aga samuti ei tohtinud külla siseneda ka oma toiduga. Küla sissepääsudes olid turvaväravad, kus kotid lasti kotisisutuvastamsiemasinaist läbi. Tegelikult õnnestus mul ükskord kogemata üks veepudel külla sisse smuugeldada muhhahahaa.
Enne võistlustulle astumist oli tarvis saaliga tutvuda ja see lõppes meie jaoks sügava masendustundega. Ümberringi olid nii fantastilised mängijad ja siis meie kolksutame kesk-ja-TV courtil (sest sinna saime me omale trenniaja). Lisaks sellele saabus Sten poole trenni pealt uudistega, et meie esimesed vastased järgneval hommikul on ei keegi muu, kui Hiina koondis. Tahtsime ruttu sealt masendusepesast ära saada ja nii, kui jõudsime küla territooriumile, oli tuju jälle hea ja ootusärevus võistluste osas kasvamas :)

Ma pikalt mängudest ei kirjuta, aga muidugi pean ära mainima oma suure hirmu mängida tiimi eest naisüksikut. Ma pole isegi EMV-l üksinda väljakule astunud ja nüüd siis sain enda kanda selle raske kohustuse. Esimene mäng Hiina päiksekese (SUN Y) vastu oli paras šokk, värin käes muutus selle aja jooksul juba koduseks. Kuid kui oli aeg naispaari Liisiga mängida, siis oli tunne MEGA ja mäng sujus ka, if i may say so, nii hästi kui võimalik. Kui üksikmängus armastas pall mu löökide tagajärjel lennata väljakupiiridest väljapoole, siis paarismängus püsis ta kaunilt ja kenasti vajalikke joonte vahel. Järgmisel päeval Austraalia vastu mängides, olin ma ülilähedal tiimile 1 võidupunkti toomisest. Esimese geimi võitsin, teises juhtisin intervallile minnes 4 punktiga, kuid siis kadus stabiilsus ja võhm ja lõppkokkuvõttes ka see vajalik võidupunkt.
Individuaalturniiri eel õnnestus mul trennis kannilihas (õigemini keskmine tuharalihas) ära tõmmata/ välja venitada (andestage mu ebaprofessionaalsus sel alal). See probleemike sai peaaegu likvideeritud, kuid mäng ei sujunud ikka, sest taaskord pidin madistama üksikmängus piiridega. See mäng ameeriklase vastu oli veel ERITI halb.. kui palli suutsin piiride vahele lüüa oli päris kena, aga paraku juhtusin tegema liialt palju lihtvigu. Naispaari pidime mängima jällleee hiina tüdrukute vastu. Punktiskoor jäi küll nutune, aga mäng see-eest oli vägagi rahuldav. Pall püsis pikalt mängus ja truud kaasaelajad judopoisid hõiskasid üle saali meile rõõmsalt iga saadud punkti üle!! Vot see oli komöödia :D:D

 

 Aga sulgpall oli vaid üks osa sellest trallist. Kõige õnnelikum olin/olen ma võimaluse üle suhelda nii vingete inimestega nagu seal olid. Külas tekkis tõesti suur ühtekuuluvustunne. Puhuda juttu peaaegu iga vastutulevaga.. i miss that.
Avatseremoonia oli ka muidugi märkimist väärt üritus!! Kõigepealt toimetati meid riikide tähestikulises järjekorras Kazan Arena platsile ja kuna Eesti on eesotsas, oli meil palju aega, et käia ringi ja uuristada. Läksime Liisi ja Andrega rändama tähestiku tagumisse otsa ja tegime seal kõvasti pilte igasuguste karvaliste ja sulelistega. Mehhiklased sombreerodega, araablased pikas valges rüüs, hindud ametlikes ülikondades, hiinlased punaste ruuduliste püksadega jaa nii edasiii. Ja lõpuks oligi aeg marssida 45 000 pealtvaataja ees ja teha ring peale suurele staadionile. Võin selle kohta öelda vaid ühte - unbelievable! Rahvas kriiskas ja plaksutas ja me lehvitasime sinimustvalge lipuga ja see adrekalaks ja ekstaas, mis sellest tuli, on kirjeldamatu. Show oli ka väga suursugune. Eriti puges mulle hinge osa, kus paluti inimestel öelda 15 sekundi jooksul midagi maailmale. Need soovid, mis sealt kuuldavale tulid, olid kõik nii lihtsad ja elementaarsed, kuid sellises settingus, sellise rahvamassi keskel, tungisid vägagi tugevalt südamesse. Võttis nii mõnelgi tüdrukul meie seast pisara voolama :) Loomulikult tuleb ära mainida ka president Vladimir Putin, kes oma täies hiilguses meie ette astus ja Üliõpilasmängud avatuks kuulutas.

 

 

 

 

 

Viimastel päevadel otsisime Liisiga särgivahetusohvreid. Käisime külavaheteedel sõitva bussiga kruiisimas ja scoutimas ilusaid särke. Me olime juba peaaegu looobumas, kuid siis lähenes üks Kanada naine ise meile ja kiitis meie kollaseid Estonia särke taevani. Saimegi temaga "kaubale" ja olime ühe punase pluusi võrra rikkamad. Aga sellega asi ei piirdunud. 50% meie Uruguay sõpradest oli nõus vahetama pluskasid, kuid teine pool oli veidi kõhklevam. See kaup jäi katki, aga asemele tuli miski huvitavam. Lõpuks vahetasime oma lillad S suuruses Yonexi särgid XXL Jaapani omade vastu. Pean ikka ära mainima ka, et minu valduses on Olümpiamängude odaviske 10. koha omaniku pluus :D Tekib küsimus, mida teevad XXL odaviskajad poisid meie pisikeste särgikestega? Riputavad seinale oli nendepoolne vastus :)

Nüüdseks tõmban otsad kokku, aga kindlasti kirjutan veel miskit sellest üritusest, sest ühe postitusega ei saa kokku võtta kõike seda, mis ma sealt sain!!! :)

 

 

Good morning, Vietnam! Ma kirjutasin sada aastat tagasi teksti valmis, aga ei jakanud vist postitamise nupule vajutada :)
..Puhkus käib täiel rinnal- kooliga sai home run tehtud, treeneritöö on suvepuhkusel. Terve maikuu oli väga kooline, viimased kt'd, eksamid, asjad, särgid värgid, lõputöö.. Valisin kunagi ammu oma töö teemaks toortoitluse ja põhiline küsimus oli muidugi, et kas ma ise praktiseerin ka seda. Vastus on ei, sest melissal pole nii palju tahtejõudu ja tahet ka, sest ma ei leia, et see oleks mulle sobiv :D Kui töö kirjutamise korralikult ette võtsin, siis oli see mu jaoks nii huvitav. Üldse kaldun ma ikka rohkem sinna toitumise poolele, mitte toidutööstuse. Kui töö jaoks näidismenüüd koostasin, siis tekkis tahtmine ise ka neid roogasid proovida. Eurovisiooni ajaks valmistasin siis tooršokolaadi koogikese, mis oli so goood ja so tervislikest komponentidest- ei midagi töödeldut. See ongi toortoitluse põhiolemus, et toit on töötlemata ja kuumutamata üle 40 kraadi. Aga kujuta ette, et päevast päeva niimoodi toituda.. minu arust liiga ekstreemne ja kombineeritud menüü on ikka parim :D Selle töö kirjutamise käigus aga muutus mu toitumine tohutult. Hakkasin kõvasti rohkem hindama "toortoitu" ja kaasasin seda oma menüüsse palju rohkem. Nii et selle töö kirjutamisest saadud kasutegur oli minu jaoks väga suur!!

Kogu selle lõputöötralli tõttu jäi aga trenn nii unarusse :( Poolteist nädalat ei teinud ma mitte midagi.. upsii. Nüüd üritan jälle hobuse selga saada, et juuli alguses toimuval suveuniversiaadil total failure ei oleks:D:D Jooksmisega olen eriti sõbrunenud. Eriti veel, kui hommikuti käib siuke puurimine siin majafassaadil, et pole üldse raske suure jooksuga põgeneda selle lärmi seest :D!!

Pidin osa võtma Rakvere ööjooksust ja jooksma oma elu esimese poolmaratoni, aga jamade asjaolude kokkulangemise tõttu jäi see ära. Kurvastus oli suur. Nüüd käin agaralt jooksmas, et SEB Tallinna maratonil see nali ära teha ikka ja et saaks järgmiseks eesmärgiks püstitada täismaratoni.. (kas võib olla, et see on naerukoht? loodetavasti mitte :D)

Nii, mis veel.. mai lõpus leidis aset GP-finaal Super Karikas, kust me Timbaga jäime oi nii napilt välja. Põhjuseks see, et üks B-liiga paar oli igal võistlusel punkte saanud noppida ja nende GP edetabelikoht oli seetõttu kõrgem, kui meil. Naispaar oli aga kahel osavõistlusel ära jäänud osavõtjate nappuse tõttu ja meil polnudki võimalust punkte saada. See oli muidugi suureks pettumuseks ja korraldajatel peaks olema mõtlemisainet selliste juhtumiste üle. Mängijate suhtes ütleks, et aus see pole :)

Sellega sai siis kokku võetud maikuu.. küllap juulis teen kokkuvõtte juunist ka :DD