Ma ei oskagi kusagilt alustada.. kõige õigem vast alustada enne algust. Kui hakkasin ajama neid asju, et olla üks tuhandetest sportlastest Universiaadil, ei olnud mul õrnematki aimu, kuhu sisse end mässin. Seepärast suhtusin sellessse üsnagi ükskõikselt.. näiteks passi läksin tegema üks päev enne passinumbri esitamise tähtaega. Thank god, et kõik laabus!!
Jõudsime universiaadikülla päev enne sulgpalli team eventi algust. Kuna sulgpall algas juba päev enne ametlikku avamist, siis olime ühed esimesed, kes saabusid. Lendasime kohale Liisi, Roni, Steni ja jalkapliksidega. Siis oli külas väga rahulik, rahvas alles kogunes ja me saime vaikselt osa kasvavast madnessist. Hommikul oli vaja ju väikest kõhutäidet, seega suundusime dining halli, mis asetses 5s telgis, mahutas 3500 näljast ja söögivaliku poolest oli kõike muud, kui kesine! Isegi McDonaldsi kiusatused olid meile vabalt kättesaadavad ja häbitundeta mainin ära, et muffinistusime, kuid ei burxistunud. Välja sealt toitu viia ei tohtinud, aga samuti ei tohtinud külla siseneda ka oma toiduga. Küla sissepääsudes olid turvaväravad, kus kotid lasti kotisisutuvastamsiemasinaist läbi. Tegelikult õnnestus mul ükskord kogemata üks veepudel külla sisse smuugeldada muhhahahaa.
Enne võistlustulle astumist oli tarvis saaliga tutvuda ja see lõppes meie jaoks sügava masendustundega. Ümberringi olid nii fantastilised mängijad ja siis meie kolksutame kesk-ja-TV courtil (sest sinna saime me omale trenniaja). Lisaks sellele saabus Sten poole trenni pealt uudistega, et meie esimesed vastased järgneval hommikul on ei keegi muu, kui Hiina koondis. Tahtsime ruttu sealt masendusepesast ära saada ja nii, kui jõudsime küla territooriumile, oli tuju jälle hea ja ootusärevus võistluste osas kasvamas :)
Ma pikalt mängudest ei kirjuta, aga muidugi pean ära mainima oma suure hirmu mängida tiimi eest naisüksikut. Ma pole isegi EMV-l üksinda väljakule astunud ja nüüd siis sain enda kanda selle raske kohustuse. Esimene mäng Hiina päiksekese (SUN Y) vastu oli paras šokk, värin käes muutus selle aja jooksul juba koduseks. Kuid kui oli aeg naispaari Liisiga mängida, siis oli tunne MEGA ja mäng sujus ka, if i may say so, nii hästi kui võimalik. Kui üksikmängus armastas pall mu löökide tagajärjel lennata väljakupiiridest väljapoole, siis paarismängus püsis ta kaunilt ja kenasti vajalikke joonte vahel. Järgmisel päeval Austraalia vastu mängides, olin ma ülilähedal tiimile 1 võidupunkti toomisest. Esimese geimi võitsin, teises juhtisin intervallile minnes 4 punktiga, kuid siis kadus stabiilsus ja võhm ja lõppkokkuvõttes ka see vajalik võidupunkt.
Individuaalturniiri eel õnnestus mul trennis kannilihas (õigemini keskmine tuharalihas) ära tõmmata/ välja venitada (andestage mu ebaprofessionaalsus sel alal). See probleemike sai peaaegu likvideeritud, kuid mäng ei sujunud ikka, sest taaskord pidin madistama üksikmängus piiridega. See mäng ameeriklase vastu oli veel ERITI halb.. kui palli suutsin piiride vahele lüüa oli päris kena, aga paraku juhtusin tegema liialt palju lihtvigu. Naispaari pidime mängima jällleee hiina tüdrukute vastu. Punktiskoor jäi küll nutune, aga mäng see-eest oli vägagi rahuldav. Pall püsis pikalt mängus ja truud kaasaelajad judopoisid hõiskasid üle saali meile rõõmsalt iga saadud punkti üle!! Vot see oli komöödia :D:D
Avatseremoonia oli ka muidugi märkimist väärt üritus!! Kõigepealt toimetati meid riikide tähestikulises järjekorras Kazan Arena platsile ja kuna Eesti on eesotsas, oli meil palju aega, et käia ringi ja uuristada. Läksime Liisi ja Andrega rändama tähestiku tagumisse otsa ja tegime seal kõvasti pilte igasuguste karvaliste ja sulelistega. Mehhiklased sombreerodega, araablased pikas valges rüüs, hindud ametlikes ülikondades, hiinlased punaste ruuduliste püksadega jaa nii edasiii. Ja lõpuks oligi aeg marssida 45 000 pealtvaataja ees ja teha ring peale suurele staadionile. Võin selle kohta öelda vaid ühte - unbelievable! Rahvas kriiskas ja plaksutas ja me lehvitasime sinimustvalge lipuga ja see adrekalaks ja ekstaas, mis sellest tuli, on kirjeldamatu. Show oli ka väga suursugune. Eriti puges mulle hinge osa, kus paluti inimestel öelda 15 sekundi jooksul midagi maailmale. Need soovid, mis sealt kuuldavale tulid, olid kõik nii lihtsad ja elementaarsed, kuid sellises settingus, sellise rahvamassi keskel, tungisid vägagi tugevalt südamesse. Võttis nii mõnelgi tüdrukul meie seast pisara voolama :) Loomulikult tuleb ära mainida ka president Vladimir Putin, kes oma täies hiilguses meie ette astus ja Üliõpilasmängud avatuks kuulutas.
Viimastel päevadel otsisime Liisiga särgivahetusohvreid. Käisime külavaheteedel sõitva bussiga kruiisimas ja scoutimas ilusaid särke. Me olime juba peaaegu looobumas, kuid siis lähenes üks Kanada naine ise meile ja kiitis meie kollaseid Estonia särke taevani. Saimegi temaga "kaubale" ja olime ühe punase pluusi võrra rikkamad. Aga sellega asi ei piirdunud. 50% meie Uruguay sõpradest oli nõus vahetama pluskasid, kuid teine pool oli veidi kõhklevam. See kaup jäi katki, aga asemele tuli miski huvitavam. Lõpuks vahetasime oma lillad S suuruses Yonexi särgid XXL Jaapani omade vastu. Pean ikka ära mainima ka, et minu valduses on Olümpiamängude odaviske 10. koha omaniku pluus :D Tekib küsimus, mida teevad XXL odaviskajad poisid meie pisikeste särgikestega? Riputavad seinale oli nendepoolne vastus :)
Nüüdseks tõmban otsad kokku, aga kindlasti kirjutan veel miskit sellest üritusest, sest ühe postitusega ei saa kokku võtta kõike seda, mis ma sealt sain!!! :)
No comments:
Post a Comment