Forever and ever, you stay in my heart

Suvel viilisin bloggimisest ikka päris korralikult. Olin liiga ametis nautimisega, sest suvi 2013 oli vaieldamatult kõige sündmusterohkem, põnevam, lõbusam ja top 21's saab ta esikoha :)

 

 Ühel toredal juulikuunädalal olime Anjaga treenerid Kilingi-Nõmmel sulkalaagris, kus meie hoole all olid niii supermegaülilahedad lapsed!!

 

mu ja anja ukse eest leidis viimasel päeval igast toredaid leiutisi

 Augustikuuke oli väga trennirohke, miski, millest eelmine aasta praktika tõttu puudust jäin tundma.Ühel nädalavahetusel oli mul valida kolme ürituse vahel, millest ka 2 oleks hõlmanud endas sportimist- valikus oli Antsu iga-aastane spordi/olengu-laagrike, võistlus Valgas/Valkas ning mu onupoja Kristjani ja ta kallima Anna pulm. Niiväga oleks tahtnud kolmes kohas korraga olla, aga valikuks langes ilma igasuguse kahtlusetagi laulatus!

Tseremoonia kirikus oli nii südamlik ja ilus!! Sealt edasi suundusime Laitsesse, kuhu pidime kähkukähku kimama, sest poistel oli vaja pillid üles panna ja soundchecki teha enne, kui pulmarong kohale jõuab. Muusika oli veel eriti märkimisväärselt fantastiline ja polegi muud võimalust, kui sellised muusikud kohal on :)

Muidu ühel päeval, kui perega maal olime, helistas Kristjan issile ja uuris kas nad Olxiga oleks nõus pulmapeol  esmakordselt kolmekesi koos üles astuma. Mazurtšakidest saksofonist, trummar ja kitarrist koos ühel laval ja esitama pruudile Tina Turneri "Simply The Besti". Polnud mingit küsimustki vastuses- ilmselge jaa! Ja mina läksin ka muidugi pöördesse.. oooo võtke mind ka bändi, ma mängin tamburiini. Issi noogutas ja jaatas ja oli jumala nõus, kuid hiljem selgus, et ta niisama trollis. Ütles, et see ikka tõsine värk ja ma ei saa sinna lollitama tulla ja vastutusrikas värk. Mu solvumine ei jäänud väljanäitamata ja lõpuks issil läks süda härdaks ja ütles, et olgu, õpetab mind :D:D Kui siis ükspäev kodus tamburiini välja otsisin, ei saanud ma küll aru, mida seal niiväga õpetada on. Rütmitaju kas on või ei ole.. as simple as that :D Aga okei, ma tegelt matsin selle mõtte maha küll, pole vaja minna lavale muusikute ette häbistama end :D:D
Kui siis see hetk peol lähenema hakkas, et pruudile pühenduslugu esitada, siis tuli issi ja ütles mulle nii muuseas, et "Vilgats kutsub su ka lavale". EEEEE MIDAAAA. Süda puperdas, veri pumpas, käed värisesid.. ma polnud üldse valmis selleks. Aga Katuga käisime kuulasime Youtubest laulu üle ja ehkki ma kartsin, oli oorusärevus suur! Siis aga minu paanitsemise tulemusel hakkasin arvama, et issi tegi nalja ja ei kutsuta mind kusagile. Aga siiiiis kutsus Kaire lavale peigmehe Kristjani ja peale issi trummidetagant kostunud sosinat, hõikus ka minu nimi pulmalistele. OSSA PAGAN:D Ülilahe kogemus oli, siuke smail oli näkku kleebitud ja selliste muusikutega ühel laval olla, sõnuseletamatu!! Ma tegin seal tamburiinitamisest paar hetkelist pausi ka, sest tundsin, et panin just räiget kala, aga tegelikult püsisin vist koguaeg rütmis. Veidi hakkas kahju klahvimängijast, kelle kõrva ääres ma tinistasin :D Aga nüüd sai hoopiski öelda, et laval oli koos 4 Mazurtšaki (ja see ei oma tähtsust, et ei saa öelda, et kõik muusikud)(ma loodan) :D
Ja lõpuks jõudis kätte ka koogisöömisaeg. Kooke oli tervelt 12(!!) ja kõik olid meie family reciepe Napoleoni koogid, mis olid kõik tädi Ly tehtud. whoa!!! Armsaim mõte :)

September algas kooliga, vahepeal väike poolmaratonike ja sulgpallihooaja kuulutas avatuks Li-ningi esimene etapp. 21 km jooks oli väga mõnus, ilm oli super ja tunne oli hea, viimased 3 km tundusid küll pigem nagu veel lisa kümps otsa :D Tondiraba uues hallis oli ka megamõnus mängida, kui välja arvata väga paks õhk + võrgud, mida hoidsid pingul trossid???? Võistluse esimene pool, kus Lauraga oma 1. seedi ei suutnud realiseerida, oli, ütleme, et aksepteeritav. Õhtul mängitud segapaarid aga kulgesid üllatuslikult vist tervele saalirahvale - underdogidena näpsasime Karliga kirkaima medali :) See oli üks magusaimatest (kui mitte kõige) võitudest üldse.