Tänasest alates kuulun ka mina nüüd siis ametlikult sulgpallitreenerite kogukonda. 2 nädalat tagasi tegin ühe komplekti eksameid, kus oli vaja teada spordi üldaineid- natuke spordimeditsiini, natuke psühholoogiat, pedagoogikat, bioloogiat ja minu ebalemmikut majandust; ja teine osa oli muidugi sulgpalliteooria. Kokku oli vaja saada 3 osa (üldained olid jaotatud kaheks+ sulkake) peale kokku 80%. Sulkast tuli perfect score, sest küsimused on igale inimesele, kes end sulgpalluriks julgeb nimetada, vägagi lihtsad ja loogilised. Üldainete osas nii hästi ei hiilanud, paar veakest tuli sisse (i'm no majandusteadlane :D) Ja täna oli siis eksami praktiline osa, kus oli mu ülesandeks läbi viia trenn paar kuud harjutanud lastele. Teema sain ette teada, selleks oli kiirus, koordinatsioon ja ülaltlöök. Panin väikse kava kokku ja siis terve hommik praadisin.. Aga nagu alati polnud seal midagi hullu, kõik läks nagu lepase reega (varsti tuleb lumi ka). Üks asi, mille kallal pean veidi ettevaatlikum olema on minu tahtmine, et trennis oleks koguaeg funfunfun. Nüüd selle 2 kuu jooksul, kui olen trenne andnud, olen õppinud ka kurja häält tegema. Nendes rühmades, kus trenne annan praegu, polegi õnneks väga palju seda madalat häält ja tõsist nägu vaja ette manada, ainsaks erandiks on mu lemmikpärdikud- 2 vene poissi, kes, tõsi, nüüd mulle juba natuke peavalu valmistavad, aga nad on jubedad killumeistrid ja energiapommid, kes ei kuula enamus ajast ühtegi sõna, mis ma ütlen :D Aga ma olen väga õnnelik, et ma selle teekonna ette võtsin ja treeneriametiga end sidusin. Mul on alati väga lõbus trenne anda ja saan siukse positiivsuse süsti sellest, et tujumeeter läheb punaseks.
Korraks naudin veel vaikust enne suurt keeristornaadovesipükstuulispasa-tormi. Tormi vallandajaks on mikrobioloogia, kus ühemunakolmikud kontrolltööd mu elusalt nahka pistavad. Lisaks veel kolmveerandikult valmis referaat Salmonellast, millega peaks ka otsad kokku tõmbama hiljemalt homse päeva ööseks, mis on raskendatud väga aegarööviva ajakavaga GP tõttu. Sega algab kell 10, paar algusega kell 18.20, oh jeerum sa jeerum, eks. Sulgpall on mu enda jaoks praegu harrastajatasemele langenud. Koguaeg kimbutab mingi jama- küll hüppeliiges, küll silm.. Aga see on tekitanud minus vaid suurema tahtmise kõva trenni hakata tegema. Ja mitte ainult sulkat, vaid tantsukest ka, sealt puudusin ka vahepeal päris pikalt. Kuid ootan homset võistlust, proovin ühte tobedat nippi, kunagi räägin, kas õnnestus:D:D
Lõpetuseks räägin enda uusimast vanimast leiust ehk taasavastasin hiljuti enda jaoks Take Thati ja olen totaalselt lummatud neist! Gary Barlow tekitas eriti suure vaimustuse. Panen ükskõik mis laulu käima ja naudsin igat nooti, mis ta suust välja tuleb- ta hääl on nii puhas ja sügav. Ja olen nördinud, et ei saa ta kontserdile minna, mis täpselt sellel ajavahemikul pausi peab, kui mul oleks võimalus minna :D Olümpiamängude lõputseremoonial viimasena kõlanud Rule The World on üks mu lemmikutest esitustest, kuigi see polnud nii perfektne, kui teised. Mis tegi selle eriliseks, oli see jõud, mis Garyl pidi olema, et ta suudaks üldse sellise rahvamassi ees esineda peale seda tragöödiat, mis ta peret tabas (laps sündis surnult). See esitus on nii südantlõhestav ja liigutav ja võib-olla ka üks põhjustest, miks mulle nii väga meeldima hakkas see bänd.
No comments:
Post a Comment