Waiting for the bitter pill

Nii mõnus on praegu rahulikult lõputöö kallal toimetada, kui muid suuri tähtsaid kohustusi pole. Ops mulle just meenus, et pean täna trenni minema andma (:D). Kuid vahepeal oli küll totaalne hullumaja- olin jätnud paljud asjad viimasele hetkele, nagu meil kõigil kombeks ju, ja pigistasin endast võimalikult palju tahtejõudu välja, et need asjad ära teha. Praegu ootan veel ühe eksami tulemust ja siis on vaid home run vaja ära teha. Varsti peakski kätte jõudma aeg, kui mu suurimaks probleemiks on lõpukingade leidmine :)
Mõtlesin kirjutada veidi sellest, mis toimunud on, kuid praegu on mul peas ainult Eurovisioon ja miski muu ei tule meelde :D:D Okei nii, ajutrenn.. Tartu. Paar nädalat tagasi toimus seal ilmselt minu hooaja viimane võistlus Paarissuled, kus mängisime Lauraga päris okeilt.. ei midagi hiilgavat, aga ka ei midagi katastroofilist. Jube palavus oli lõpuks saalis, väljas oli just soojaks läinud ja oligi väike meeldetuletus sellest, millised suvised treeningud välja nägema hakkavad.. rasked selles kuumuses :D Mul oli kindel plaan jääda sinna ka praznikule, aga tuju läks veidi juraks ja kaalusin kojuminemise mõtteid. Aga siis tegime megavinge plaani Greteli ja Siimuga, et käime söömas, siis külastame korraks afteka kohti ning siis paneme Tallinna poole ajama. Greteli, kui autojuhi, õnnetuseks ei arvanud me, et õhtu nii pikaks kujuneb, ja et me alles kell 3 öösel pealinna poole stardime :)
FBs ringi tuulates leidsin ühest väga bittersweet momendist pildi.. nimelt meistrikatelt on jäädvustatud minu sellele löögile eelnev hetk, mis kaotas meile naispaari pronksmedali :D

Möödunud nädalavahetusel käisin taaskord treeneriametit õppimas, aga pean tunnistama, et suure osa koolitusest polnud ma kohal. Laupäeval tuli jube tahtmine jooksma minna ja siis lahkusin poole pealt. Vaja ju poolmaratoniks natukenegi trenni teha, muidu on ööjooksul veidi hapu seis. Pühapäeval olin ühe loengu kohal ja siis põrutasin Viimsisse, kus Viimsi valla meistrivõistluste raames viisin pisidele läbi sulgpallipärase võistluse. Tegime seal igast pulli: hüppasime, viskasime palle lähedale ja kaugele ja kõrgele, toksisime, kargasime jaa nii edasiii. Nendega on niiiiiiiiii lõbus, et ma saan alati sellise positiivsuse süsti Viimsis käimisest :) Super punt lapsi!! Aga pühapäeval oli ka emadepäev. Kui sõitsin Tondilt linna, siis ma ei tea, kas see oli emadepäeva puhul või ongi nii vahva bussijuht, aga igatahes soovis ta igas peatuses mahaminejatele kas head päeva või kõike paremat! See tõi ka ikka naeratuse näole, et on inimesi, kes väikeste asjadega tahavad teistel tuju tõsta. Tulingi siis koju lillede ja maiustustega ja tähistasime emadepäeva õppimisega :D

 

Nüüd aga eurovisioooon! Eilne poolik oli ka päris hea. Final tuleb eriti vinge, sest pea et kõik edasisaanud laulud on kuulatavad :D Vaatasime üle pikapika aja TERVE perega koos eurokat, tavaliselt on empsu alati kõrvaltoas poole silmaga vaadanud, aga nüüd olime ühtsel eurovisioonifrondil. Emme suust tulid täiega head kommentaarid (kärbešam:) ), nii naljakas oli. Ja chatis rebisid Ants ja Luts ka kildu, nii et nalja oli nabani :D Mu lemmik oli vist see tomatinaine :D:D Mu arust oli head saaki küll, Armeenia d'Artagnan meeldis mulle ja Iisrael ka, kes küll edasi ei saanud. Azerite koreograafia oli megalahe!! Ja Ungari kärbešam oli naljakas, aga mõjus meeldivalt. No ja nagu ikka, panin kirja, kes edasi saavad. Tagant järele vaadates, mõtlen et tobujuss ikka, et Rumeenia ooperikleidigameest edasijõudnute hulka ei arvanud.. Järgmine aasta saan uuesti proovida perfect score saamiseks.. nüüd ootame homset õhtut. MA OLEN NII ÄREVIL :D:D nagu laps jõuluõhtul, aga ei, ma olen nagu melissa eurovisioonipäeval :)