Disturbing London, got the whole city panicking

Täna saabusin ma väikselt weekend getawaylt Londoni linnakesest. Veetsin 3 mõnusat päeva natuke soojemas kliimas, kui siin praegu meie ninasid külmetab. Selles toredas suurlinnas ootas mind mu kallis Niinu ja Timmyboyyyy, tänu kelledele oli taaskord ülimalt tore reisuke! Kuna ninnu elamiskorraldus ei võimaldanud mul tema juures ööbida, võttis tim mu enda tiiva alla, mille eest olen ma forever grateful :)

Sinnasõit laabus väga sujuvalt, tavalise närvipuntra asemel olin ma seekord kogenenud Ryanairi lendajana juba vana rahu ise. Coachiga sõitsin Brent Crossi, kust seiklesin jalgsi niina ülikooli juurde. Kui campusele jõudsin, siis ma ei teadnud kuhu minna võiks, jalutasin veidi ringi ja siis leidsin enda-arust sobiva koha randumiseks- Hendon town halli. Sammusin noolte järgi, kõndisin, kõndisin, kuni lõpuks jõudsin välja sinna samma kohta, kust teekonda alustanud olin. Kuna mul oli seljas punane mantel, siis raudselt keegi pani mu erksust tähele, ja et ma seal ringe teen ning targa näoga ringi ekslen :D Lõpuks toimuski meil njinjiga üle kuu ajase vahega taaskohtumine ning meie rännak sai alguse. Esimese asjana oli mul vaja Reese'si peanut butter cupse, mida ma lõpuks 5 pakki ka koju tõin (ja millest 4 tänase päeva jooksul ära hävitasin). Nimelt nad meeldivad mulle :)

Suundusime siis Oxford Streetile, kus minu VÄGA POSITIIVSEKS üllatuseks olid üleval jõulukaunistused!! Tegelikult loogiline, et nad juba üleval on, aga mu mõte ei olnud enne sinna väga rännanud. See aasta oli mul üks jõulusoovike ja see oli näha mõnd suuremat linna jõuluajal, vingete dekoratsioonidega. Plaan oli vahetult enne jõule Rootsi minna, aga ma sain midagi hoopis paremat- jõuluse Londoni!! Ilm oli sel õhtul ka vapustav, mida kahjuks järgmise päeva kohta öelda ei saa.. laupäev oli jube vihmane ja tuuline ilm. Läksin Timi juurest üksinda linna, ninn jõudis paar tundi hiljem järele, sest tal oli kolimine täies hoos. See oli üsna närviline päev meie mõlema jaoks, rida äpardusi langes ninzi teele alustades läpaka taksose jätmisest kuni vana landlordiga deposiidi üle vaidlemiseni välja; ning minul mitte nii tähtsad asjad tiheda inimliikluse näol põhilisel šopingutänaval ja rõveda ilma koosmõjul. Kuid kõik paranes, kui jõudsime Covent Gardeni comedy clubi ja veidike palju naerda saime. Seal astusid üles 3 koomikut plus õhtujuht, kes naeris TÄPSELT nagu Savva ja see oli vist kõige naljakam osa selle kõige juures:DD See toimus ühes gayklubis, kus oli üleval plakat et Olly Murs esineb sel õhtul seal!! Sealt lahkumine oli mulle valuvalmistav :( Meie teed ninxuga läksid lahku, kui liikusin timi poole. Õhtuöö oli sisustatud, võtsime Domino's pizzast paar pitsakest ja nosisime neid TED'i vaadates. Mis ma oskan öelda..nii head pitsat ma pole varem saanud, ei anna võrreldagi Peetri pitsaga, mis on nagu maitsetu käkk selle kõrval.

happy christmas varsti

komöödikute klubis

Pühapäeva hommik on Timi residentsis English breakfasti päev, mis on üliarmas traditsioonike neil! Kate kokkas meile kõigile muna, peekonit, hash browni (kartulijun, mitte ganjabrownie, milleks algul seda pidasin), seenekesi ja värske orange juice kõrvale. Nii maitsev! Siis rändasin taaskord kesklinna, kõmpisin natuke üksinda ringi, kuni paari tunni pärast ka ninnu kohale jõudis. Jalutasime õhtuses Londonis, kus polnud praktiliselt üldse vastutulijaid, linn oli tuledes ja kõik oli nii kaunis. Siis tuli selle linna ilu tõeliselt esile, sai rahulikult kõike uuristada ja hoomata seda, mis tal pakkuda oli- imelised ehitised, detailid, loomulikult jõulukaunistused. Sattusime ka ühte hoovi, kus oli suur jõulukuusk püsti- tipphetk! Ilmataatki soosis meie jalutuskäiku, andis üsna kõlbelise ilma selleks, vaid natuke vahepeal tibutas :) Teekond oli ka üsna pikk, siiruviiruliselt kõndisime London Bridgest Oxford Streetil asuva Marble Archini välja (mulle meeldib neid kohanimesid kirjutada). Ja hakkaski nädalavahetus lõpule jõudma, läksime nin4esi uue kodu kõrval asuvasse pubisse (kus oli jura toit), Timike tuli ka sinna ja imearmas nagu ta on, tõi mu kodinad ära, vastasel juhul oleks ma pidanud linnas raskustega jalutuskäigu tegema. Niinu pool sõime veel Häagen-Dazsikest ja sosistasime kella 2ni, uni jäi üürikeseks, kuna kl 5 oli juba äratus ja siis uttu ma tõmbsingi. Jep, uttu. Tallinnas oli korralik udu. Issi tuli lennukijaama mulle järgi ja kui autosse istusin, rääkis issi, et ta oli selle udu tõttu juba mures, kas ma ikka kohale jõuan. Ma ei saanud algul arugi, kui tõsine see tegelt oli. Tuli välja, et minust tund aega hiljem maanduma pidanud lennuk, mis ka ldnist tuli, suunati ümber Helsingisse, ja üks lennuk oli veel Riiga suunatud. Kui minuga selline nali oleks juhtunud, oleks ma sellest reaalselt vist alles lennukilt mahaastudes teada saanud, sest magasin enamus ajast ja kui asend magamiseks liiga ebamugavaks muutus, kuulasin ülejäänud aja klappidest muusikat. See on üks asi, mille üle ma sõnuseletamatult tänulik olen (mul oli täna siiski kohustusi ka, reisi jätkamine mõnes teises riigis oli out of the question). Teine tore juhtum leidis aset bussiga teel lennujaama, kui vastassuunas oli mingi õnnetus toimunud ja terve maantee oli kilomeetrite pikkuses ummikus tänu sellele. Kui see oleks minu suunal juhtunud, oleks ma kojujõudmisest vaid unistada võinud :) Minu õnneks siiski kõik laabus ja silmaarstki ütles, et mu silm on selle nädala ajase raviga palju paremaks läinud- ta on enda üle uhke (tema sõnad:D). Ma olen ka ta üle uhke, hea töö. Kuid ravi pole veel läbi, pean jaanuari alguseni rohte panema ja läätsete kandmisest hoiduma, ehk siis ei mingit sulgpalli :(

Aga nv oli maruvinge ja selles pean tänama Niinat ja Timi!!! Aitäh teile so much :)))))

Living out the dreams that have all come true

Nädalavahetus oli tore-tegus. Kuna mu sulgpallihoog pole praegu väga suur olnud, siis suhtusin võistlustesse ka veidi kergekäeliselt. Otsustasin proovida nii, et vaatan, mis kellaks kohale pean minema, kuid kes vastasteks on, selle jätan viimase hetke avastuseks. Ja enda üllatuseks pean tõdema, et see oli päris hea mõte. Hommikune segapaarike viis meid poolfinaalini, kus siiski rahuldava lõppseisuga tuli vastu võtta kaotus. Õhtune naispaar mu toreda paarilise Lauraga läks seekord väga nihu. Meie ebaõnnestumine oli kui sünkroniseeritud, mõlemad mängisime nagu ei teaks, et palli peab üle võrgu lööma, või et kust täpselt need piirid lähevad.. Vahepeal pidin 6 tundi järgmisi mänge ootama, selle aja sees rääkis jutuvestja Juri mulle Lumivalgukesest ja Punamütsikesest unejutte, et ma peale rasket kõhutäit korraks tukastada saaksin. Tema muinasjutud olid aga nii moonutatud, et ajas mul igasuguse une pealt ära, parem tulemus isegi :D

Peale võistlusi sattusime sulgpallirahvaga linna peale- alguses väike piljard Tüvi ja Rutsiga, kus mu ainus hiilgemoment oli, kui seljatagant punasetriibulise kuulikese sisse lõin, ega väga palju rohkem ma pot'e ei saanudki :DD Seeeest one-on-one rallisõidus härra Rudolfiga rammisin ta vastu seina ja krabasin eelviimase koha ta nina alt endale! Edasi suundusime Chicagosse, kus keerleva lauaga katsetati füüsikaseadusi ja õnnistati mind sületäie õllega. Aga see oli väga mõnus koht, järgmine kord, kui vennaraasuke seal esineb, lähen kindlasti kuulama. Ja noorsant Ants lubas mu kommentaariumi täiustada, kui teda postituses mainin, nii et õnnitlused sulle ja Gretlyle (Gretel:D) segapaari võidu puhul!!!!

Kuna täna on isadepäev, siis loodan, et kõik said oma issidega toreda päeva veedetud! :) Meie hommik algas elektrikatkestusega, milles kahtlustasime alumisi naabreid, kellele on antud võim, aga mitte õigus, meie elektriarveid vähendada. Minu issi esimesed sõnad, mis ta hommikul kuulis olid "mine õienda naabritega", aga mõistlikkuse hääl, nagu issi on, ei kiirustanud ta sellega, ning selgus, et ka liftid majas ei tööta, ehk elekter oli kogu majas kadunud. Tähistasime onu sünnat ja isadepäeva koos, nii et koos oli palju isasid. Ja mu onupoeg sai ka just isaks, nii et täna oli tema esimene isadepäev!!!!! PALJU ÕNNE :)

Don't you let your demons pull you down

Tänasest alates kuulun ka mina nüüd siis ametlikult sulgpallitreenerite kogukonda. 2 nädalat tagasi tegin ühe komplekti eksameid, kus oli vaja teada spordi üldaineid- natuke spordimeditsiini, natuke psühholoogiat, pedagoogikat, bioloogiat ja minu ebalemmikut majandust; ja teine osa oli muidugi sulgpalliteooria. Kokku oli vaja saada 3 osa (üldained olid jaotatud kaheks+ sulkake) peale kokku 80%. Sulkast tuli perfect score, sest küsimused on igale inimesele, kes end sulgpalluriks julgeb nimetada, vägagi lihtsad ja loogilised. Üldainete osas nii hästi ei hiilanud, paar veakest tuli sisse (i'm no majandusteadlane :D) Ja täna oli siis eksami praktiline osa, kus oli mu ülesandeks läbi viia trenn paar kuud harjutanud lastele. Teema sain ette teada, selleks oli kiirus, koordinatsioon ja ülaltlöök. Panin väikse kava kokku ja siis terve hommik praadisin.. Aga nagu alati polnud seal midagi hullu, kõik läks nagu lepase reega (varsti tuleb lumi ka). Üks asi, mille kallal pean veidi ettevaatlikum olema on minu tahtmine, et trennis oleks koguaeg funfunfun. Nüüd selle 2 kuu jooksul, kui olen trenne andnud, olen õppinud ka kurja häält tegema. Nendes rühmades, kus trenne annan praegu, polegi õnneks väga palju seda madalat häält ja tõsist nägu vaja ette manada, ainsaks erandiks on mu lemmikpärdikud- 2 vene poissi, kes, tõsi, nüüd mulle juba natuke peavalu valmistavad, aga nad on jubedad killumeistrid ja energiapommid, kes ei kuula enamus ajast ühtegi sõna, mis ma ütlen :D Aga ma olen väga õnnelik, et ma selle teekonna ette võtsin ja treeneriametiga end sidusin. Mul on alati väga lõbus trenne anda ja saan siukse positiivsuse süsti sellest, et tujumeeter läheb punaseks.

 Korraks naudin veel vaikust enne suurt keeristornaadovesipükstuulispasa-tormi. Tormi vallandajaks on mikrobioloogia, kus ühemunakolmikud kontrolltööd mu elusalt nahka pistavad. Lisaks veel kolmveerandikult valmis referaat Salmonellast, millega peaks ka otsad kokku tõmbama hiljemalt homse päeva ööseks, mis on raskendatud väga aegarööviva ajakavaga GP tõttu. Sega algab kell 10, paar algusega kell 18.20, oh jeerum sa jeerum, eks. Sulgpall on mu enda jaoks praegu harrastajatasemele langenud. Koguaeg kimbutab mingi jama- küll hüppeliiges, küll silm.. Aga see on tekitanud minus vaid suurema tahtmise kõva trenni hakata tegema. Ja mitte ainult sulkat, vaid tantsukest ka, sealt puudusin ka vahepeal päris pikalt. Kuid ootan homset võistlust, proovin ühte tobedat nippi, kunagi räägin, kas õnnestus:D:D

Lõpetuseks räägin enda uusimast vanimast leiust ehk taasavastasin hiljuti enda jaoks Take Thati ja olen totaalselt lummatud neist! Gary Barlow tekitas eriti suure vaimustuse. Panen ükskõik mis laulu käima ja naudsin igat nooti, mis ta suust välja tuleb- ta hääl on nii puhas ja sügav. Ja olen nördinud, et ei saa ta kontserdile minna, mis täpselt sellel ajavahemikul pausi peab, kui mul oleks võimalus minna :D Olümpiamängude lõputseremoonial viimasena kõlanud Rule The World on üks mu lemmikutest esitustest, kuigi see polnud nii perfektne, kui teised. Mis tegi selle eriliseks, oli see jõud, mis Garyl pidi olema, et ta suudaks üldse sellise rahvamassi ees esineda peale seda tragöödiat, mis ta peret tabas (laps sündis surnult). See esitus on nii südantlõhestav ja liigutav ja võib-olla ka üks põhjustest, miks mulle nii väga meeldima hakkas see bänd.

amazing